Mille üle nalja ei tehta?
Minu ema on väga tõsine inimene. Naljategemiseks sobivad vaid laste- ja loomateemad. Ta ütleb: on lihtsalt asju, mille üle nalja ei tehta. Need on suhted, haigused, surm. Ise leiab ta, et on teise aja inimene.
Ma ei ole väga kindel, kas asi on kinni ajas.
Minu arvates on huumor ja traagika sageli seotud.
Kui ma läksin haiglasse oma surevat isa vaatama, hüüatas arst valjusti: mis teie põlvedega on juhtunud?! (Olin mõni päev varem rattalt kukkunud ja kiiruga liiga lühikese kleidi selga tõmmanud.) Ja nii seostuvadki mul isa surmaga kummalisel kombel oma katkised põlved. Armid veel siiani näha. Võib olla jäävadki.
Või see kibe tõdemus: ainus kindel asi siin maailmas on surm ja maksud. Peale isa surma tuli käia paljudes kohtades, surmatunnistus näpus, lõpparveid küsimas. Et niisama ei lase keegi sul minna, ikka enne tuli kõik arved ära õiendada. Pole midagi imestada, et paljudes kultuurides on raha hauapanuseks olnud. Mine tea, kus seda veel vaja võib minna. Üks surma koomilistest külgedest rääkiv raamat meenub ka: Kallis kadunuke (autoriks Evelyn Waugh).
Muidugi, surma üle ei ole võimalik naerda, kui sureb laps või kui surm on vägivaldne ja hirmus. Ma ei pea silmas mitte naermist surma kui sellise üle, vaid pigemini iseenda üle situatsioonis.
Vägivald ei ole ka ilma letaalse lõputa naljakas. Ma ei talu tegelikult vägivalda ei raamatutes ega filmides. No näiteks Jim Sheridani In the Name of the Father oli minu jaoks vist absoluutselt viimase piiri peal, pigemini vist juba üle piiri. Ma olen üldiselt ette-teada vägivaldsetest asjadest hoidunud. (Seetõttu pole ka näiteks Tõehetkel lootust minu abil oma reitingut veelgi tõsta. Inimeste alandamine ja nende väärikuse võtmine on minu jaoks frustreeriv ning midagi naljakat siin ei ole.)
Haigustega on seevastu lugu keerlisem. Ma arvan, et kaasinimese haiguse üle pole sobilik naerda. Aga samas on igati tervitatav, kui inimene ise selle üle (kasvõi kibedavõitu) nalja suudab teha.
Ka umbe jooksnud inimsuhete seos huumoriga on komplitseeritum. Ühelt poolt on sageli palju haigetsaamist ja traagikat. Kuid just siis ilmneb ka palju demagoogikat ja manipuleerimist, mis kohati ju ikkagi on naljakad -- vähemalt kõrvaltvaataja jaoks? Ehkki naljakad tunduvad need ennekõike kas väga elukogenud või jälle väga kogenematule inimesele. Ülejäänud tunnevad (mulle tundub) peamiselt kaasa või kergendust (et see iseendaga ei toimunud).
Kui mõnel tuttaval on rasked ajad, siis on kombeks pakkuda võimalust: kas sa tahaksid rääkida? Ehk peaks hoopis küsima: kas sa tahaksid naerda?
Labels: MA ÜHE MÕTTE SIISKI LISAKSIN, Mamma
posted by iibis @ 9:43 PM
6 Comments:
Huumorimeel ja lõbus (mitte labane) nali aitab paljudes olukordades. Miks arvad, et vaimulikud omavahel üpris sageli matustest räägivad? Justnimelt naljakamatest juhtumitest - ja neid ikka juhtub! See on üks viis kogu selle kaasinimeste mure ja valuga toime tulla, et mitte ise selle all kokku vajuda.
Haakun Kukupaiga siin. Vahel on mitte nii väga kurbade matuste puhul tunne, et peied kasvavad sujuvalt üle lõbusaks peoks.
On küll hea omadus, kui inimene suudab nalja heita ja naerda ka rasketel aegadel.
Samas ei või sallida, kui pühade asjade puhul ilgutakse.
Enamasti on inimesed nõutud ja ei tea, mida teha, kui sõbral juhtub midagi, mida endaga juhtunud pole. Ei tea, kuidas peaks käituma. Ja kui endaga midagi sarnast on juhtunud, siis usud teadvat, aga inimesed on ju erinevad ja võib-olla on sinule sobinud asi sobimatu teisele.
Kui mu vanaisa suri, siis olid kõik kohmetud ja ei julgenud minu juuresolekul millestki (lõbusast) rääkida. Mina aga tahtsin, et räägitaks. Ja et minuga räägitaks ka vabalt mu vanaisast ja tema minekust. Seetõttu pakkusin ühele sõbrale kord peale lähedase surma rääkimist ja ta tõesti rääkis ja rääkis rohkem kui ma kunagi varem olin näinud.
Samas - kui sel suvel haigestusin, olin kahekesi sõbrannaga ühes väikses Eestimaa linnas ühes väikses toas. Eks hirmu oma võimaliku tervisliku seisundi üle oli kuskil sisemuses ikka, aga sõbranna viskas nalja mu seisundi üle ja ei hakanud mind haletsema - sedasi jõudsime kenasti järgmisel päeval haiglasse ja olime suhteliselt heas toonuses. (Eks veidi haletsust kulus ära, aga selleks on mul oma ema:)). Sõbranna tunnistas hiljem, et eks temagi oli hirmul - aga kriitilisel hetkel oli ta naljad stiilis "kõike ka peab sulle ette-taha tooma ja tegema" väga omal kohal.
Põhiline aga ongi, et inimesed ei julge sageli sobimatust kartes kuidagi reageerida.
Kõik maailma asjad on mingi nurga alt naljakad, aga tõesti - teise inimese valu ja alanduse ÜLE naerda pole õige, küll on õige naerda selle inimesega KOOS. Need vaesekesed, kes ei oska muresid leevendada kasvõi pisikese muigega suunurgas on ikka topeltõnnetud. Need õnnetukesed, kes jälle vastupidi - kõige valusa üle irvitavad on samuti millestki üldinimlikust ilma jäänud. Õnnelikud on need, kes oskavad piiri tabada, see piir on ju iga mure puhul eri kohas.
Hea on näha, et enamikul inimestest on vähemalt üks suunurk kogu aeg ülespoole. Kurb on tunda, et leidub neid kes kõike sellist koletuks irveks peavad.
Niisis: kui enamat ei jõua, siis vähemalt pisike poolesuumuie huulile ja kebjalt edasi!
Tegelikult on piir eluterve nalja ja ilkumise vahel ilmselt ka individuaalne. Nt minu jaoks ületas Kreisiraadio eurolaul (mis iseenesest jättis mu absoluutselt ükskõikseks, nagu tegelikult kogu antud lauluvõistlus) selle piiri Eesti lipu sissetoomisega. Aga üldiselt ma pole selline sõrmevibutaja (vähemasti ea ja elukogemuse lisandudes). Mingi suhteliselt ülbe ilkumisperiood elatakse enamasti teismelisena läbi -- ja see tuleb ju tegelikult hoopis eba- mitte enesekindlusest. Enamusel läheb see üle ka.
Kogu see teema on ikka hästi individuaalne. Üks mu lastest on näiteks ülitundeline ja võib (pisarateni) solvuda näiteks selle peale, kui öelda, et tal on suu šokolaadine ning ta peaks pesema minema. Ja siis ma juurdlengi, kas oleks targem tema üle sõbralikult nalja visata (mida ta ei talu) või siis seda üldse vältida (nii on elu hetkel rahulikum, aga samas peab ju last eluterve ja sõbraliku kriitikaga harjutama).
Selliseid tundelisi inimesi on ju ka täiskasvanute hulgas ning nemad võtavad tõesti nalju mõningail teemadel märgina hoolimatusest.
Koos naermine on üks asi, millest ma oma elus palju puudust olen tundnud. Nii ma arvangi, et hea kaaslane on huumorimeelega kaaslane. Nagu ikka, igatsetakse seda, mis puudu on. Samas võib see huumorimeelega inimene olla selline, kes kunagi midagi liiga tõsiselt ei võta ja siis polegi enam nii tore.
Aga mille üle ei või naerda? Eks selle üle, mis teise jaoks ületab taluvuspiiri. Ja kui erinev see võib olla inimestel...
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home