Kui päästab vaid suurima soovi täitmine

Pühapäeval käisime suuremate lastega vaatamas Peeter Paani balletti. Kergelt muinasjutuline õhustik saadab mingil moel (vähemalt mind) siiani. Isegi Kõrrekeselt saadud nohu pole mind päriselt maa peale tagasi tuua suutnud.

Pean tegelikult siinkohal tunnistama, et raamatut ma lugenud pole -- ma ei mäleta, et minu lapsepõlves see eesti keeles olemas oleks olnud. Nii et lugu ennast teangi vaid sedavõrd, kui seda kavalehelt enne etendust loetud sai. Üks võtmehetki, vähemalt etenduses, oli koht, kus Tinker Bell oli suremas ning päästa sai teda vaid ta suurima soovi täitmine.

Tinker Belli suurimaks ja elupäästvaks sooviks oli, et kõik Eikunagimaa elanikud tuleksid teda tervitama ja tantsima.

Lastel on alati midagi soovida ja oodata. Praegu oodatakse väikevenna sünnipäeva. Lõvipoiss tahab õpilaspäevikusse kiitustempleid. Veel meeldib talle hirmsati laevasõit. Kõrrekese soovid olid isiklikumat laadi.


Mida ma ise soovin? Kõige kummalisem ongi see iseenda soovide kadumine. Et ei oskagi nagu midagi tahta... Noh, loomulikult, et lastega kõik hästi oleks. Ja emaga. Ja veel?

Millegipärast meenus mulle siinkohal Gilderoy Lockhart, kelle unistuste kingitus oli harmoonia võluri- ja mittevõlurirahvaste vahel -- kuigi ta poleks öelnud ära ka suurest Ogdeni vana tuliviski pudelist.

Jah, mille terviseks siis täna õhtul õigupoolest oma klaas tõsta?*

--
* Tuliviskit pole minusugusel mugul muidugi kusagilt võtta, nii et leppida tuleb saadaolevate jookidega. Nii repliigi korras olgu siinkohal täpsustatud.