I nagu ilves ja kakskordkaks

Ema: Mis te täna koolis tegite? Mida te inimeseõpetuses tegite?
Lõvipoiss: Kuulasime i-tähe juttu ja laulsime i-tähe laulu. Ja siis pidime pildi joonistama, mõne i-tähega asja.
Ema: See oli ehk emakeeletunnis?
Lõvipoiss (raudkindla veendumusega): Ei, see oli inimeseõpetuses.
Ema alistub: Nojah, eks inimeseõpetus algab ise ka i-tähega.

*
Matemaatikas tabas mind déjà vu. Ka eelmisel aastal oli tulnud nüüdseks teise klassi jõudnud Kõrreke minu juurde töövihikuga, osutades nõutu näoga ülesandele.
Ülesanne oli järgmine:

Kuubil on ... tahku.
Kuubil on ... serva.
Kuubil on ... tippu.
Kuubi tahud on ruudud.
Ruudul on ... külge.
Kõik ruudu küljed on ... .
Ruudul on ... nurka.

Tegemist on esimese klassi esimese matemaatikatunniga. Ei mingit jäneste ja porgandite hulka või nende võrdlemist. Järgmiste teemadena tulevad kera, risttahukas, püramiid ja silinder. Kirjutasin eelmisel aastal sellest koguni koolielu foorumisse.

Ning sain unustmatu vastuse, milles öeldi, et tühmal vanemal ongi tühmad lapsed. Ja soovitati näiteks õhtuti unejutu asemel lasta lastel arvutada lihtsamate stereomeeriliste kujundite ruumala.

Ei, kui ma järele mõtlen, siis ma isegi saan aru, mida pidada silmas lihtsama stereomeetrilise kujundi all.

Pean tunnistama, et õhtul läksin siiski lihtsama vastupanu teed ning lugesime Hilja novembris kaks viimast peatükki. Ülesande aitasin Lõvipoisil samuti ära lahendada. Võtsime väikevenna mänguklotsi ja uurisime siis seda kuupi.

Õnneks, nagu ma eelmisest aastast mäletan, läks matemaatika mõistetega lajatava avalöögi järel siiski lihtsamaks.