Loomaaed ja muud pealinnavõlud (viisil: dokumentideta võõras linnas)

Hommikune äratus oli muidugi karm, rongi peale minekuks oli tarvis tõusta enne kuut. Aga rongisõiduromantikat saime täie eest: aurav hommikukohv termosest, kõrrejoogid ja võileivad, aknast paistev udu ja pesamuna tagumikupesu tamburipeldikus.

Balti jaamast võtsime suuna otse kommipoodi. Olgu siis siinkohal antud ülevaade meie maitseelistustest: Kõrrekesele arbuusikaramellid, Lõvipoisile Draakonikommid ja allakirjutanule trühvlid. Pumpernickel sai oma noosi kahest viimasest, karamellikõlbulikus vanuses ta oma ema karmil hinnangul veel siiski pole. (Ilmselt siis kommipoe-elevuses unustas Lõvipoiss ka selle, et ta taskus oli auk -- millest mina kuulsin hiljem samuti esmakordselt -- ning kaotas oma kukru.)

Vanalinnas jalutades vaatasime maju ja lippe. Korraks tekkis ka huvitav küsimus: kas Tallinn on olnud Kreeka võimu all?


Noh, lipp meenutab ju Kreeka oma... (Lapsed nimelt teavad, et Tartu lipp on punavalge seetõttu, et pärineb ajast, mil Lõuna-Eesti oli Poola võimu all.)

Aga Lõvipoiss leidis, et Tallinn meeldib talle sellepärast, et seal elavad kaks väga tähtsat meest. Toomas Hendrik Ilves ja Gerd Kanter. Ja ei meeldi sellepärast, et ta ei oskaks seal kuhugi minna -- aga Tartus oskab minna kooli ja poodi ja raamatukokku.


Päike paistis ja seetõttu nägime loomaaias pea kõik lapsi huvitanud loomad ka ära. Pesamuna Pumpernickel oli kõigest ülimas vaimustuses. Ta on ju näinud raamatutes ja multikates rääkivaid autosid ja päkapikke ja elevante ja ahve... Ja nüüd on need siis päriselt olemas -- vähemalt mõningad neist. Teoreetilistele teadmistele tuginedes tundis ta ära kitsed ja ahvid ja krokodillid. Ülimalt meeldisid talle veel hülged. Lõvipoisile meeldisid ülekõige muidugi lõvid.Aga ka tiigrid ja krokodill. Kõrreke imestas, kui pisike oli basilisk (Harry Potteris on ju tegu väga suure ja hirmuäratava isendiga...) Mõningast hirmu ja veel suuremat imetlust äratas leeguan. Minu lemmikloomad kaamlid jätsime viimaseks ja vaatasime neid hea tüki aega.


Teel vabaõhumuuseumisse sain telefonikõne, milles keegi noormees teatas, et on leidnud vanalinnast Lõvipoisi dokumendid. Noorsand ise polnud oma rahakoti kadumist veel märganud. Noh, õnneks saime need väärtuslikud paberid vähemalt kätte, kuigi rahakott, nagu mu järeltulijatel kombeks, jäi kaotsi.

Lõunat sõime igatahes Kolu kõrtsis. Ning seejärel vaatasime muuseumis ringi. Kui tahad metsas käia ja samblast pohla suhu pista, tuleb muidugi kõigepealt pealinna sõita... Notsud seasulus pakkusid miskipärast suuremat huvi kui loomaaialoomad.* Hobusõit. Pärastine hobuse silitamine ja silmavaatamine.



Kodus -- tõendid päevikutesse (puudus kodustel põhjustel -- mis muud) ja magama.

Järgmisel hommikul saime ka ilmselge tõenduse looduses valitseva tasakaalu kohta. Nimelt ei ole meie suuremate laste rahakotid kunagi korraga kadunud -- ühel hetkel mängis Pumpernickel raamatukogutoas õe rahakotiga, ise seejuures seletades: Etti asja'. Kus oli vahepealsel ajal meeleheitlikult tagaotsitud helesinine rahakott koos õe dokumentidega, ei tea keegi peale Pumpernickli. Aga õnneks läks -- isegi raha oli veel alles...



___
*Ühest varasemast loomaaiakorrast on mul samuti üks huvitav seik meeles. Nimelt oli loomaaias, puujuurikate vahel toimetamas üks siiliperekond. Ja kõik möödujad tulid ja jõllitasid üksisilmi seda siiliperet ning vaimustus oli üleüldine, ehedam ja suurem, kui olin täheldanud kõigi nähtud eksootiliste loomade puhul.