Meie (multi)kultuurne weekend

Meerikamaa film. Wall-E, mis muud. Laupäeval siis lõpuks meiegi. Hea film oli. Kohati assotsieerus minul ka Fahrenheit 451 meeleoludega. Hollivuudlik lõpp ei lahjendanud sõnumit. Sest milles muus saab (ükskõik mis tasandil) ollagi pääsetee kui mitte usalduses, sõpruses, armastuses. Tarbimisteema Buy'n Large koos tulemuse visualiseerimisega oli lastefilmis asjakohane. (Igal juhul hoopis midagi muud kui pandafilmi sõnum: ma ei ole mingi tavaline paks panda, ma olen eriline paks panda.)

Lastele meeldis. Omal moel vist ka Pumpernicklile, kes oli elus esmakordelt kinos. Jäätise sõi kenasti ära,* ringvaadet ja filmi algust vaatas samuti mõõduka huviga, seejärel jäi magama ning ärkas kümmekond minutit enne filmi lõppu. Noh, nüüd on siis teada, mis uinutab ka krooniliselt unetu lapse.

Lapsed, Kõrreke ja Lõvipoiss siis, on ses suhtes minu moodi, et neile meeldib vaadata filmid tiitriteni ära. Aga paraku on see vist normiväline, sest pahaseilmeline koristaja tuli maisitopsikuid ja kokanötsikuid kraamima niipea, kui action ekraanil lõppes.

Prantsuse kohvik. Algul tahtsime minna Wildesse (lähem ju), aga kui sinna vastremonditud alumisele korrusele sisse olime läinud, kadus see tahtmine ära. Kokkukuivanud ja kolekallinenud toiduvalik.** Oma mõnususe minetanud interjöör lisaks.

Läksime siis Creppi, mis, jumal tänatud, oli endine. Saime mõnusaimad lebokohad ja tellisime oma pannkoogid-mahlad-kohvid. Mõnikord on harukordselt mõnus, kui keegi teeb sulle toidu valmis, kannab ette ja viib nõudki ära. Lisaks lastega peredele on see ka koeraomanike lemmikkoht, nii et ühtelugu on seal lapskülastajate rõõmuks ka koerkülastajaid. Nagu seegi kord.Tütar Kõrreke kommenteeris kiitvalt ka muusikavalikut.

Ja eile, pühapäeval, võtsime siis lastega ette kauaoodatud veepargikülastuse. Pumpernickel tegi samaaegselt visiidi oma isapoolsele vanaemale -- eks need kõige nooremad ja vanemad olegi need, kes sugulussidemeid au sees peavad (vahepealsetel on elamisega palju tegemist). Kätistatud Kõrreke ja Lõvipoiss mulistasid lastebasseinis ja lasid liugu. Ka loomult ettevaatlik poeg oli lõpuks korduvaid inimkatseid vaadeldes jõudnud veendumusele liutorude ohutuses ning söandas esimest korda alla lasta (kuni esimesest sai lõpuks umbes sajaesimene kord). Mina ikka ujusin oma tavalise 2,5 km -- aga mitmes jaos -- ning vahepeal käisin kah alla laskmas. Igatahes oli õhtuks mul kolm mõnusalt väsinud last -- ega siis külaskäik vanaema juurde pole mingi puhkus! -- ning juba üheksaks õhtul nohises kogu pesakond magada.

*No ma ei suuda niipalju end emakohuste täitmiseks kokku võtta, et manustaksin lastele kinos plõksumaisi ja kokat, andke mind lastekaitsele üles, aga ikka ei suuda!
** Ma tõesti keeldun ostmast toitu, mida võiks sisuliselt nimetada soojaks võileivaks, 8o krooni eest! See on kahtlemata minu probleem, aga kahju on armsast kohvikust, kus oli vähemalt minul oma raamatulembeste lastega väga mõnus käia. Ilma lasteta oli ka mõnus.
Kuidagi isiklikult kahju on kohe. Ehkki esimesed mittemõnususe märgid (väikelastega peredele vähemalt) olid näha juba mõni aeg tagasi, kui keelati lapsevankriga kohvikussetulek. No millal siis veel on noorel emal aega segamatult kohvitada kui mitte lapse uneajal. Mäletan, saime pärast Kõrrekese sündi ikka emaga Wildes kokku... Noh, nüüd muutun ma juba nostalgiliseks.