Ümbermaailmareis -- suurpuhastus ja hirmud

Mõnikord on hea puhastada oma kappe ja sahtelid sinna tekkinud kultuurkihist. Ja visata minema mitte ainult ilmselget rämpsu -- vanu kviitungeid ja aegunud plastikkaarte, kirjaümbrikke ja mänguauto äratulnud rattaid. Vaid ka asju, millega on seotud mitmed mälestusväärsed hetked elus. Teha süda kõvaks ning lasta end oma asjadest vabaks.

Ingmar Bergman on mitmes oma raamatus korranud Strindbergi mõtet: hirm põhjustab kardetu teokssaamist. Mis saab siis, kui enam ei karda? Kui oled oma hirmu vabaks lasknud, vaatad talle otsa ja ütled: sa oled ju tegelikult päris naljakas. Noh, umbes samamoodi, nagu Lupin õppetas sigatüügaslasi peletisega võitlema.

Kord läksime koos lastega külla. Ühel hetkel sain aru, et ma ei oska õiget maja leida. Suuremad lapsed muutusid murelikuks. Ema -- ja ei leia teed üles! Pärale me igatahes jõudsime. Tegelikult ongi ilmselt Lõvipoisil ja Kõrrekesel käes iga, kus nähakese (vähemalt võimalust), et ka ema võib eksida. Mõnikord vale teed pidi sõita. Lõpuks jõuame ju pärale ikkagi. Mitu erinevat võimalust -- vähemalt niisama suurel arvul, kui on võimalik mõista Ristikivi sõnu: kõigi teede pikkus ajas on võrdne. Igaüks peab oma ümmargusele maailmale ikka ise tiiru peale tegema.

Hakkasin eile veekeetjalt katlakivi eemaldama. Lugesin õpetust, seal oli antud vahendi soovituslik kogus vee kohta. Ja lisatud: rasketel juhtumitel tarvitada lahjendamata.

Mul oligi raske juhtum.