Septembrilõpp: õrnem sugupool tegutseb

Ei, igavuse üle meil siin, Iibisepesas, just kurta ei saa. Igal argipäeval saab kuulda värskeid kooliuudiseid. Ühel päeval tuli Lõvipoiss koolist täiesti löödud mehena. Esiteks oli nende meeskond korvpallimängus kaotanud ja teiseks oli ta oma sõbraga tülli läinud.

Millepärast siis tülli, küsisin.

Seda ei saavat mulle rääkida.

Kas te ei tulnudki siis koos koolist.

Tulime küll. Aga ei öelnud ühtegi sõna.

Järgmisel päeval leppis Lõvipoiss oma sõbraga ära.

Aga täna tuli koolist tulles teatati mulle totaalse nördimusega, et see on täiesti arusaamatu, kuidas need tüdrukud järsku nii kiiresti jooksid. Et esimeses jooksus olid aeglasemad, aga pärast olid ikkagi võitnud. Aga üldiselt oli päris hea päev olnud, kuna muusikaõpetaja oli haige. '

Küsisin Lõvipoisilt, kas kehaline kasvatus on ta lemmiktund.

Jah, ja eesti keel ka!


Aga elu ei puuduta meie siinset olemasolu muidugi mitte pelgalt uudiste kaudu. Ühel kenal, kuid kiirel hommikul mõned päevad tagasi üllatas mind mu noorim võsuke Pumpernickel, tuues mulle mu telefoni ning teatades kurval häälel: Katki. Nojah, ilmselt ei saa tõesti kuidagi teisiti nimetada telefoni, millelt on eemaldatud tagumine klapp ning välja võetud ja kadunud asjade maailma saadetud SIM-kaart. Kumbagi pole leidnud tänini...

Lisaks on Pumpernickel tähistanud oma kaheaastaseks saamist jonniea alustamisega. Suuremale osale küsimustest või ettepanekutest vastatakse ei tahha, ning seda tooniga, mida ta isa iseloomustas kui ülimat nördimust selle üle, et keegi talle midagi niisugust üldse pakkuda söandas. Nii näiteks vastas ta automaatselt ei tahha ka venna küsimusele kas sa kommi tahad? Aga see-eest jälle, kui keegi pakub talle midagi hinnatavat, siis tema jah-sõna on suisa filmi-Tootsi vääriline. Selle nimel võib ju leppida nii mõnegi keeldumisega.

Paaril korral on see ei tahha tipnenud ka tõelise, suisa kinoväärilise -- ja vähemalt kõrvaltvaataja jaoks oleks tegemist kindlasti komöödiaga -- jonnihooga, kus pillutakse end pikali, loobitakse laiali nii omad kui võõrad asjad ning seda kõike loomulikult kõrvulukustava eitahhaeitahhaeitahha saatel. Tänasel hommikul vallandus üks selline protest näiteks seepeale, kui mõistmatu ema soovis saama päevariiete vastu vahetada.


Enamasti on meil muidugi tublid poisid. Missugune see õrnem sugupool siis veel olema peaks?


--
*Aga üldiselt on mõjunud paar telefonivaba päeva kuidagi vabastavalt. Ükskõik mis jama kuskil toimub, mind see praegu ei puuduta! Muuseas, telekas on meil katki juba üle kuu aja -- ja see ei tule enam eriti meeldegi. Nii et ehk ongi lihtsalt asju liiga palju?