Kolmas põrsake
Kolmanda põrsakese lisandumine pesakonda tõi mu mõnes mõttes maapeale. No mitte küll päriselt -- kas bloody humanitarian seda siis lõpuni olla saabki? (Küsimus on retooriline.)
Aga jah, kui ma varem, kahe lapse emaks olles, arvasin, et ma olengi laste kasvatamise koha pealt väga osav ning andekas, siis kolmas põrsake muutis sellekohase enesehinnangu tüki maad adekvaatsemaks.
Olin alati imestusega vaadanud poes jonnivaid lapsi ning nende vanemaid. Mina ei teadnud kuni viimase aastani, miks peaks üks jõngermann heast peast poejonnima. Ega ma nüüdki tea. Et miks siis. Viimase ajani saime vähemalt autokärudega asjad aetud. Nüüd on rihma avamine selge ning ainus koht, kus autokärus sõita kõlbab, auto katus. Tavalise käru istekohta paigaldamine toob kaasa aia vahele kinni jäänud põrsa kisa. Ja kui ma siis oma pulgaks ajanud või hoopis keedetud spagetina vintskleva juunioriga kaasostjate silme all võitlen, on mul tunne nagu... Nojah, süüa peab ju ikkagi ostma ja poes käime valdavalt hommikuti, kui rahvast vähe, aga tähelepanupuuduse üle me siiski kurta ei saa. (Ja põhjuseks pole paraku vaatepilt Hingematvalt kaunis ema oma inglisarnase lapsukesega...)
Paaril korral (tunnistan ausalt) olen koguni riskinud saadud kogu oma saamatuses tuvastatud mõnes perefoorumis, kui ema, kelle laps on ostukärus. Aga ausõna, ma võtan tossud jalast. Põrsakesel siis, olgu selguse mõttes lisatud.
Teine teema, milles ma Pumpernickli isiku kaudu olen lootusetult ebapädevaks tunnistatud, on laste magamapanek. Kui Kõrreke ja Lõvipoiss läksid, niikaua kui ma mäletan, kell üheksa õhtul kenasti magama ning selleks piisas õhtujutust, unelaulust ja paist-kallist-musist (ning mina, kujutage pilti, võisin minna teise tuppa näiteks telekast uudiseid vaatama), siis pesamuna võtab samuti oma unekomplekti vastu -- ning tuleb lihtsalt uuesti voodist välja... Kuulab ära suuremate laste õhtujutu, aitab neid magama saata (ta on väga usin kallistaja ja musitaja) ja hakkab allkorrusel nukunõudega mängima. Küsimusele mida sina siin teed? (esitatud toonil kas sa ei peaks juba magama?!), vastab ta täpselt ja lakooniliselt: suppi. Nojah, kui supp, siis supp.
Ühes suhtes pole mul illusioone aga olnudki. Nimelt lõunaune küsimuses. Ei maganud lapsena ise, ei maga ka põrsakesed.
Labels: kasvatusküsimused, Teadus
0 Comments:
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home