Suured väikesed lapsed

Poisslaps. 7 aastat vana. Kurdab, et õhtusöögid on meil viimasel ajal nii ühekülgsed.

Tõsi ta on. Olen varem ikka päris palju küpsetanud või mõne huvitava salati kokku ladunud.

Kallis laps. Mul oli hiljuti operatsioon ja ma ei jaksa veel nii palju pingutada. Sa saad ju aru küll.

Saab. Ja mõtleb.

Ja küsib järgmisel päeval raha ning läheb poodi. Toob röstsaia ja riivjuustu. Palub mul ahju sooja panna. Kõik muu teeb ise. Saiad küpsetuspaberil plaadile, margariin ja juust peale.

Ja võib trennist naasvale õele justkui muuseas poetada:

Tead, mina tegin täna õhtusöögi...

Mis muidugi ei tähenda, et mõni hetk hiljem ei võiks aset leida ralli lubatu ja keelatu piiril (ja lõpuks vist üle piiri ka), osalejateks seesama Suur Poiss, tema väikevend, õe vana nukukäru, käpiktiiger ja suur kisa. Kõik päädib sellega, et tiiger krabatakse kiusakal moel väiksemalt ära ning keeldutakse tagastamast. Alles ema otsustav sekkumine päästab nii väikevenna kui tiigri.


Plikatirts. Varsti üheksane. Potitab nagu muuseas väikese venna. Õhtul tuleb ujumistrennist, paneb asjad kuivama, sööb ning võtab kätte ajakirja Pere ja Kodu. Mida loeb põnevusega järgnevad poolteist tundi.

Õhtul, kui mudilane magab, loeme elutoa diivanil unejuttu.

Emme, kui kaua sa meile veel loed? Ma mõtlen, et kuna me juba liiga suured oleme?


Ma arvan, et ma loen seni, kuni te veel kuulata tahate.

Tahavad. Veel.