Andmekaitsest. Kodulinnumõtted

Käesoleva aasta esimene september oli põhimõtteliselt muidugi rõõmus päev. Aga tõi kaasa ka meie vastse koolipoisi arusaamatuse: miks tema nime ajalehes polnud -- eelmisel aastal oli õde ju olnud. Seleta siis seitsmeaastasele, et tema andmeid kaitstakse. Ausalt öeldes mina siinkohal kuritarvitusvõimalusi välja mõelda ei suuda.

Samas ei kaitse keegi minu poja ja tütre kooli üht teise klassi (!) õpilast, kes on teinud endale (arvatavalt siis ikka vanema õe või venna abil?) enesele reidikonto sexibeibi nime all. Huvitaval kombel peetakse neid lapsi, kelle nimesid isegi koolimineku kontekstis mingil juhul avaldada ei tohi, piisavalt küpseks, presenteerimaks end vägagi kahemõteliste nimede ning bikiinipiltidega. Muidugi või viibutada näppu lapsevanemate suunas, kuid omades ise hiljutist kogemust põhikooliealiste klassijuhatajana, arvan, et suur osa vanematest ei adugi internetiga kaasnevaid ohte (ega ole teadlik ka sealsetest võimalustest). Minu klassis oli ka näiteks rohkem kui üks laps vanaema kasvatada, kelle it-teadmised on olematud või minimaalsed.

Ja veel üks huvitav hiljutine kogemus. Et terviseandmed on isiklikud ja kaitsmist vajavad, ei kahtle keegi. (Ehkki kas just sedavõrd, et ka klassijuhataja koolis ei tohi teada lapse terviseprobleemide olemust, k.a psüühilised iseärasused või õpiraskused...) Ent ise haiglas viibides sain kuulda oma palatikaaslaste anamneese kuni allavajunud emakateni välja. Lisaks veel igahommikune arstide visiit, kus käesolev haigusjuht (küll professionaalse sõnavara abil) kõigi palatikaaslaste kuuldes lahti seletatakse.

Ühest küljest tundub, et andmekaitse tegutseb jõuliselt ja tõesti-tõesti, klassinimekirju või -pilte me enam ametlikelt saitidelt ei leia. Samas tahaks küsida, kas on juhtumeid, et keegi sedasorti andmete abil on sooritanud mõne kuriteo või -tarvituse? Või paljastanud mõne hästihoitud saladuse?

See meenutab stseeni Krossi Wikmani poistest. Kooli uus poliitkorrektne direktor oli häiritud kärbestest (loomulikult poiste endi tikutopsides kohale toodud). Ja nõudnud kärbsepabereid. Mis siis järgmiseks tunniks olidki kõikidesse mõeldavatesse kohtadesse üles riputatud. Ning akna ette nendest ka trellid moodustatud. Nõnda hõretihedad igatahes, et varesed oleksid jäänud sisselennukatsel kärbsepabereisse kinni, aga varblased, kärbestest rääkimata, oleksid lennanud vabalt sisse ja välja.

---
*Minu enese 60+vanuses ema imestas hiljaaegu, et kas tõesti on välismaal olles võimalik Eesti pangaarvet maksta. Isa kasutas küll arvutit, aga piirdus pangatehingute, meilide ning saksakeelsete ajalehtedega.