Vaheaja lõpp. Nähtud ja kirjapandud lood

Käisime ja vaatasime. Lugu hiirest nimega Despereaux. Kogu pesakonnaga. Juba päris alguses oli selge, et see on Väga Hea Asi. Paeluv lugu algusest lõpuni. Selle kohta oleks lihtne suuri sõnu teha. Elu ei ole must-valge, ka halval on alati põhjus. Lapsed, ka kahene pesamuna, olid lummatud.


Dublaazh oli muidu kena, aga mind isiklikult häiris printsessi (Elisabeth Paavel?) adenoidne hääl. Kui juba on kord nii tõeline printsess, siis olgu ikka täiega.

Igal juhul on ilmselge, et meie perekondlikus lugemuses on tegu lüngaga, raamat on ju kenasti emakeeles saadaval. Loodetavasti on Leelo Märjamaa tõlkijaoskused täienenud võrredes kohmakate Dahli tõlgetega.


Vaheaja lõpp oli nagu ikka kiire ja ootamatu. Uute (ja mõnede vanade) raamatute paberdamine. Allkirjad tunnistustele. Kiri õpetajale selgitamaks ning vabandamaks, et üks tunnistus on läinud väikevenna osalusel kõige kaduva teed. Võimlemisriided komplekteerida. Osta muusikakooli ja trenni sõitmiseks kuupiletid.

Eile õhtul aitasin Kõrrekesel kirjutada puhtalt ümber üht juttu. Tähekese jaoks. Tema esimest.

Lõvipoiss vaatas ja kuulas imetlusega, unustades oma tavapärased klounikombed.