Isamaaliselt. (Aga võimetekohaselt)

Patriotismis on teil Lõvipoissi raske ületada, ütlen ma. Hiljaaegu andis korvpallitreener talle kena võistlussärgi.

Selline valge ja sinine. Ja sisse on õmmeldud sinimustvalge pael. Mulle meeldiks rohkem, et oleks punase ja valgega, need on ju Tartu lipuvärvid.

(Kui Lõvipoiss oli titt ning lohutamatult nuttis -- seda tegi ta harva, aga põhjalikult -- oli ainus leevendus laulda nonstop Kaunim linn on Eestis Tartu.)


*
Täna püüdis Lõvipoiss väikevennale siiski selgeks õpetada Eesti hümni.

Korda minu järel: Mu isamaa, mu õnn ja rõõm...

Väikevend hoidis oma lobasuu millegipärast lukus.

Aga kuulas päris huviga, kui Lõvipoiss talle isamaast ja emakeelest rääkis. (Viimane oli just kooliaktuselt tulnud.)



*
Kõrreke on seevastu jäänud haigeks ja enesetunde ning külmavärinate järgi juhtub minuga täiesti ebapatriootlikult sama (+23°C, ja kleidi peale on tõmmatud hommikumantel ja lisaks veel tekk ümber...)

Nii et kardetavasti jääb tavapärane liputervitus Tähetorni juures homme vahele. Noh, vähemalt hernesupi keetsin õige eestlase kombel täna valmis!