Kannatlikkus ja kannatused
Kamos rules! kirjutas eile ühe naise loo. Mis kogu oma nukrusest hoolimata pole eriti tavatu. Loona naisest, kes on suure osa oma elust elanud isiklike loobumiste kaudu. Ikka teiste nimel. Meeste, poegade, sugulaste.
Kannatlikkust ja loobumisi on tavapäraselt ikka naiste pärisosaks peetud. Et selline hea naine ja hea ema on see, kes elab oma elu teiste nimel. Mõneti on see ju imetajatel ka bioloogiliselt determineeritud. Kui sa ei hooli oma abituna ilmale tulnud pesakonnast, saab see ju hukka. Inimsugu on oma looduse krooniks tituleeritusest hoolimata seda loobumisaega pikendanud. Isegi ajal, kui soorollid pole enam nii absoluutsed ning naised meestega võrdselt palgatööl pingutavad. (Lapse titeiga siis praegusel ajal välja arvatud.)
Aga ometi me tunneme kõik naisi, kes on loobunud. Ikka meeste ja laste nimel. Üksijäänuna/jäetuna olnudki üksi. Ei ole tunnistanud oma haigusigi, üksindusest rääkimata. Püüdnud anda oma lastele nii palju kui suudavad.
Ning niimoodi kasvanud lapsed ei oskagi ema, kes nende vajadused alati esiplaanile seadnud, enesega võrdväärseks pidada. Luule Viilma vist kirjutas, et kõige väiksemad vead näeb inimene omaenda elus, suuremad aga laste ja kõige suuremad lapselaste kaudu.
Minu kogemus ütleb: kannatlikkus tähendab kannatusi. Mitte, et loobumine kui selline oleks üleüldse viga. On olukordi, kus see on möödapääsmatu. Küll on aga viga pikaajaline ja süstemaatiline loobumine iseenda vajadustest. Inimesed, ka need, kelle heaks need loobumised on mõeldud, harjuvadki nägema kedagi, kellelt alati võib võtta ning kellele anda pole vajagi.
Kui ma mõtlen oma tuttavate või sugulaste hulgas vanemate ning täiskasvanud laste omavahelistele suhetele, siis mulle tundub, et need kõigest loobunud emad on need, kellega suheldakse sageli vaid siis, kui lapsel vaja. Lapsehoidu, laenutagatist -- mida iganes muud. Aga kui inimene on suure osa oma elust reageerinud pisemalegi tähelepanuavaldusele ah-mis-nüüd-mina, siis hakatakse tõepoolest nii ka arvama.
Siis ongi nõnda, nagu vanasõna kinnitab: naine on inimene ainult värske lume peal. Et pole tõesti vahet, kelle jäljed näha. Justkui inimene oleks...
Labels: MA ÜHE MÕTTE SIISKI LISAKSIN
posted by iibis @ 11:18 AM
5 Comments:
Nõus. Kui lased endale pidevalt liiga teha, hakatakse seda loomulikuks pidama.
Mul endal tahtis see asi just tekstina silma all seedimist, et näha- pole olemas mitte midagi head oma minast loobumises. Täiesti egoismivaba inimene külvab enda ümber teadmist, et nii võib, nii on õige - nõrka võib ära kasutada, tema endaga arvestamata, temast lugu pidamata. Ning see suhtumine laieneb lõpuks kõigele ümbritsevale, kõik on nagu loodud teiste heaks elama, teistele teeneid tegema. Nii tekibki äkki justkui eikusagilt superego, kes sõidab teistest inimestest üle ja on oma heaolu nimel kõigeks valmis.
Ei tohi enda minast loobuda. Kui laps ei pea arvestama emaga, siis miks äkki ja kuidas äkki peaks ta õppima arvestama kellegi teisega?
Lugesin nii Kaamose kui Iibise lugu ja jäin mõttesse.
Midagi on siin valesti. Esiteks - tuleb lapsi nii kasvatada, et nad hoolitseksid oma vanemate ja oma järeltulijate eest, aga ei jätaks ka ennast millesti olulisest ilma. Teiseks - reegleid pole.
Kasvatamine ongi ses mõttes keerulisem kui täppisteadus, et absoluutselt kehtivaid reegleid pole. Palju sõltub intuitsioonist ja eeskujudest. Kui mina(ükskõik kes) näitan omaenese eluga head eeskuju,siis ei peaks midagi valesti minema. Kuigi läheb küll. Vahel on üks laps perest ikka täitsa aia taha läinud teise(teiste) tubli(de) kõrval, kuigi kasvukodu ja -tingimused on samad.
Ennekõike on minu sõnavõtu mõte selles, et loobuda tuleb mõistlikult. Iseenesestmõistetav on see, et imiku ema elustiil on imetades ja lapse eest hoolitsedes teistsugune. Ja noh, neid olukordi on teisigi.
Aga jõulude eel lugesin ühest foorumist ühe kolme lapse ema murekirja. Mure seisnes selles, et pereisa oli just koondatud ning üks lastest pidi loobuma klassi poolt organiseeritud jõulumaakülastusest. Ja oli inimesi (ning päris mitu), kes soovitasid küll ülejäänud perel nädal aega makarone süüa, küll raha laenata. Vot selliste soovitajate jaoks on laps justkui püha lehm, kelle teenindamiseks ongi vanemad loodud. Kes elab nagu riigikogulane majanduskriisi ajal, kui kasutada ajakohast võrdlust.
Sjgellele otseselt vastu vaielda ei oska. Minu elukogemus (ja ka õpetaja oma) on kindlasti piiratum. Ehkki seninähtu põhjal ütleksin pigem, et ka keerulistest peresuhetest ja mitte kõige soodsamast keskkonnast võib mõnikord sirguda erakordselt tubli laps. Et negatiivne eeskuju võib olla soodsa pinnase puhul hea eeskuju. (Kuigi mitte valutuim tee.) Kui et seal, kus on olemas vanemate hoolimine ja huvi oma lapse suhtes, midagi totaalselt nässu läheks.
Ma ei vaidle üldse peavoolumõtetele vastu ja olen nõus, et elus tuleb ette igat. Siiski üldjuhul perest, kus puudub igasugune hoolimine, head näidet ei tule.
Lapsed, kellega on koolis palju tegemist ja raske hakkama saada, on enamasti peredest, kus ka vanemad ei saa oma eluga hakkama või on siis hoopis lapse unarusse jätnud. Ma ei räägi siin lihtsalt vallatutest, vaid jooksikutest, probleemsetest. Seepärast ma olengi kõvasti selles veendunud, et kasvatus ja eeskuju on ikka hästi tähtis.
Ma ei oska seda ka mõista, et vanemad elavad täie rinnaga oma elu ja jätavad õrnas eas lapse oma muredega üksi(näide hiljuti enesetapu teinud tütarlapsest). Aga variante on tohutult.
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home