Lõikuskuu juba käes
Juukselõikuse küsimus on olnud mõnevõrra tundeline tänu Mammale. Ei, mulle endale muidugi lihtsalt meeldib, kui inimesel, soost olenemata, on juukseid, aga Mamma oli enam-vähem nutu äärel, kui võtsin jutuks Pumpernickli juuksed. (Kusjuures, paradoksaalsel moel kandsin mina terve oma lapsepõlve poisipead ning mingisuguseid kahetsusnoote ma oma emalt küll kuulnud pole... kuigi ka minul lõigati kahesena maha lokid, mis senimaani tagasi pole tulnud!)
Paar päeva tagasi ütles Pumpernickel ise: Emme, juuksed lä'evad simma!
Eile avaldust korrati.
Täna hommikul helistasin otsutavalt meestejuuksurisse. Sealt öeldi, et võime kohe kohale tulla.
Tulimegi. Kaks poissi (vanem vend soovis lihtsalt tukalõikust) ning ema fotoka ja karbikesega (mälestussalgukese tarbeks).
Juuksur oli reibas lainejänesliku väljanägemisega proua. Ütlesin, et lõigaku lihtsalt nii, et kena välja näeks. Ka temal tundus olevat lokkidest kahju, sest salongist väljudes mõjus Pumpernickel kui kaheksakümnendate rokistaar, eest järkulõigatud ja tagant pikemate salkudega (äkki hakkab lokki hoidma, kommenteeris juuksuriproua.) Lõikasin ise kodus tagant ühtlaselt lühemaks (lokki hoidma kah ei hakanud).
Kodus arutles Kõrreke, et kuidas võiks väline muutus väikevenna sisemisele minale mõjuda. Üldiselt arvas ta sisemiste minade (ja haldjate) spetsialistina, et sisemisel minal võtab natuke aega, kuni juuksed lühemaks tõmbuvad.
(Minul küll ei ole mingit sisemist mina, kommenteeris seda arutlust porisedes Lõvipoiss.)
Mina ise olen end tabanud vaatamast seda tuttava moega võõravõitu noorsandi, kes meie laua taga pastat sööb, filmiriiulist Pipi filmi nõutab või meie Pumpernickli voodis magab.
Pool tundi tagasi lohutasin telefonitsi Mammat ning lubasin talle lohutuseks suure raamitud foto Pumpernicklist. Lokkidega.
Enne:
Ja nüüd:
Labels: kuidas me elame, Mamma
posted by iibis @ 9:03 PM
7 Comments:
oeh, kohe suure poisi nägu!
Mu enda poja käis 5-6 aastani kena blondi parukaga ringi, nii pikad need juuksed küll ei olnud, eks me ikka piirasime ka. Aga siis olin järsku mitu päeva kodunt ära, kui tagasi tulin, võttis vastu nudipeaga poiss - vanemad õed olid ühisel nõul käärid sisse ajanud, väga korralikult muide.
Sel aastal saab poiss juba 21 ning käib konstantselt siilisoenguga aastaid, tal lihtsalt on need paksud ja keerukohti täis, muud lõikused hästi ei sobigi. Ja lõikab ikka õde.
kuule, see on küll teil mingi uus poiss.
Aga mulle meeldib:)
ka meil Poeg 3 oli titana pikalokiline ja siis pesemise mugavuse pärast sai teise näo. 13 aastast saati kasvatas jälle identiteeti, mis saavutas üüratu paksuse ja pikkuse. Nüüd, 23-selt esimest aastat kulu. Mugavus maksab.
kui minult küsitakse, miks olen noorte ülilühikese soengu vastane, siis ikka need arhetüübid: vangid, lastekodud ja täid.
Biitlite põlvkonna tüdruk, sellepärast.
Ses suhtes olen I.-ga ühel nõul, et pikkade juustega mehed on täitsa vahvad. Aga väikeste poiste puhul on nagu mingitpidi sootunnus. Beebidel on roosad ja sinised värvid, et eristada, lastel juuste pikkus (nojah, me ise ei saa tüdruku puhul juuste pikkusega kiidelda, juuksed lihtsalt ei kasva - nagu ka minul lapsepõlves). Suurena on kõik muud tunnused ja juuste pikkus ei mängi rolli.
Aga täitsa teine poiss on teil küll. Vast ikka kodus tuntakse ära - muumimamma tunneb ikka:)
Jah, Sehkendaja, minule meenus kah see Muumimamma lugu, kus ta oma Kalifornia kuninga ikka lõpuks ära tundis. (ehkki, tuleb tõdeda, et ikka kuidagi võõrastav tundub küll...)
Samas mind häirib selliste kunstlike sootunnuste loomine stiilis "tüdrukimik roosas ja poiss sinises". Mulle meeldiks, kui tittedele oleks rohkem sooliselt neutraalseid asju, nt dresse, jalanõusid, T-särke. (Muidugi on see unistus mis paraku vähimalgi määral ei ühti rõivatootjate ärihuvidega.) Ja huvitav, nagu ma vist varemgi olen tõdenud, et nii mõnigi tädike, kes pikajuukselise poisslapse peale pead vangutas, kandis ise lühikesi juukseid. (Ehk oli siis ise hoopis onkel?)
No tädidel on teised tunnused nagu tissid, "peenike heal" ja väiksem kasv (kuigi eks ole arusaamatusi vahel nendegi seas).
Rääkides beebiriietest ja neutraalsetest - see tähendabki juba, et poisile roosat ei pane. Rohelist saab nii enam-vähem mõlemale (meil mitmed Antoni riided tulid Hildale edasi, mis olid neutraalsed).
Ma näitasin eile lastele ka uue imago pilti ja nad ka ütlesid, et ei tunne ära. Aga ikkagi, mulle meeldib:)))
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home