Kuidas meil lastekaitsepäev oli. (Mõningate nostalgiliste kõrvalepõigetega)

Hommik ei kulgenud, vähemalt mõningate jaoks meist, kuigi paljulubavalt. Selleks ajaks, kui mina ennast hommikul pool kaheksa alla kööki vedasin, oli köögipõrand omandanud kirjeldamatu katte. Ütleme, et värskeltküntud kartulpõld oleks võrdluses minu köögiga võitnud kõvasti plusse vähemasti korrapära arvelt, mullakogused olid ilmselt võrreldavad.

Nimelt oli härra eelmisel päeval püstitanud aeda korvirõnga. Ning Lõvipoiss tormanud kohe hommikul - paljajalu ja otse kastemärga aeda - viskevormi kontrollima. Ja siis ilmselt kraani juurde jooma ja külmkapist kõhutäidet otsima. Kõiki tegevusi saatmas ustava sabarakuna väikevend.

Kamandasin noorkorvpallurid jalgu pesema ning ülakorrusele madalat profiili hoidma.

Esimesena lahkus marjamaale Kõrreke. Kogu tema olekust võis välja lugeda päeva erakordsust. See oli päev, mil ta pidi koos sõbrannaga esmakordselt natuke linnas ringi vaatama. Programm oli suurejooneline. Mänguväljaku avamine, rongkäik, kunstiüritused ning õhtul kontsert. Kõrrke oli saanud ühes selle ja avansina ka järgmise nädala taskuraha ning oma pangaarvelt võtnud veel 75 krooni kontserdipileti tarbeks.

Meie poistega otsustasime hoida pisut tagasihoidlikumat joont. Alustasme rongkäigust, kus koos lastega ägasid kuuma käes flanellkostüümide abil karvastatud täiskasvanud. Marsiti Raeplatsi (Pumpernickel oli pettunud nagu Pille-Riin, et rongkäigus rongi polnudki), kus näidati laulu ja tantsu ja lasti õhupalle taeva poole lendu. Enne ja pärast diplomeeriti veel linna-, abilinna- ja muid päid. Veel ja jäätisel tundus hea minek olevat.

Seejärel ärgitasin poisse minema ja otsima üles miniloomaaed (mida me ei leidnudki). See-eest suundusid noored eurooplased otseteed ühe erakonna reklaamtelki, kust Pumpernickel naasis kahe kondoomi ja Lõvipoiss voldikuga. (Esimese pettumus oli suur, sest pakendis polnud haisugi ei kommist ega küpsisest.)

Peatused olid basseini juures, kus hulpisid laevamudelid ning laevakujulise batuudi juures (no missugune ema tõrgub perspektiivi juures, et ta teab tervelt kümme minutit, kus täpselt ta lapsed parasjagu viibivad ning seda kahekümneviieka eest per laps).

/Meenutasin sealjuures, kuidas täpselt samas kohas kuus aastat tagasi, lastekaitsepäeval, olin andnud endale tõotuse, et ei lähe enam kunagi üksi mitme lapsega rahvakogunemistele. Olime Kõrrekese nõudmisel (tookord siis kolm ja pool aastat vana) võtnud koha sisse näomaalingute järjekorras. Lõvipoiss (veel mitte kaks) mängis ühes telgis sealsamas kõrval. Telk oli nägemisulatuses, lisaks hoidis tal silma peal üks tuttav, kes samas ka oma järeltulijaga toimetas. Kuni ühel hetkel oli mu poeg telgist lihtsalt kadunud. Kadunud jäljetult. Paanika jõudis kesta hea tüki aega ning kätte saime oma poisi esinemislavalt, kus pakuti välja väikest armsat poissi ning kuhu ta oli toimetatud valvsate kaaskodanike poolt - oli teine rajalt maha võtnud Rüütli tänaval(!). Ei osanud vist tol hetkel enam nutta ega naerda, hakkasin lihtsalt lastega kodu poole astuma. Ning poolel teel meenus muidugi Kõrrekesele saamata jäänud näomaaling ja... Noh, umbes Narva maantee ühikate juures ma vist lubasingi endale ning võib olla lastele ka, et ma enam kunagi ei lähe üksi mitme lapsega rahvarohketele üritustele. (Mida ma tegelikkuses muidugi teen siiamaani ja pea iga päev...)/

Ärahüpanud poistega ostsime kaubamajast juua, maasikaid ning saiakesi ja väntasime jõe äärde. Helistasime ka Kõrrekesega. Tal minevat väga hästi. Laev, kus lastele oli sel päeval sõit prii, tegi traditsioonilise tiiru mööda Emajõge. Sõime maasikaid ja muud head-paremat. Pumpernickel oli erakordselt malbes tujus. Vaatasime tigutorni ja kajakaid ja mootorpaate... ja juba ta magaski, pea minu süles. Üles ärgates oli laev uuesti tigutorni juures.

Kui hakkasime laevalt maha tulema, helistas Kõrreke. Nemad pidid sõbrannaga minema järgmisele laevasõidule.

-Emme, kas sul midagi juua on mulle anda?

-Kas sul on juba raha otsas?

-Jah...

Saime sadama juures kokku. Andsin oma lapsele veel ühe kahekümneviielise (ilmselt küll täiesti ebapedagoogiline, kuid sellise palavaga ikkagi vältimatu tegu). Selgus, et otsas polnud mitte ainult kogu kulutamisraha, vaid ka õhtuks plaanitud kontserdipileti jagu.

Noh, me ostsime suhkuvatti, ja ostsime loteriipileteid - minul ei vedanud, ma sain pliiatsid ja liimi, aga L sai CD, ja siis... näed!

Minu poole pööratakse kaks põske, Kõrrekese oma ehib sädelev roheline kilpkonn, tema sõbrannal on käpajälg.

Seal oli tasuta näomaalingud ka, aga sinna oli nii pikk järjekord...

/Jah, näed, kuus aastat ootamist.../

Sõitsime poistega kodu poole ning ei peatunud rohkem, kui Kõrrekese poolt kirjeldet loteriipiletite soetamiseks. Noos: teatrimärk suuremale ning mobiilikott väiksemale poisile.

Kui Kõrreke õhtul koju jõudis, kommenteeris Lõvipoiss, et L, tema sõbranna, on vahepeal kasvanud.

No muidugi. Ta on ju kasvav organism!

Pole vist vaja lisada, et kõigil meie pere kasvavatel organismidel tuli sel õhtul uni hea ja õiglane.



/Võrdluse mõttes: lastekaitsepäevast eelmisel aastal./