Ettevalmistused

Jõulukollektsioonide kokkupanek pole naljaasi.

Kõrrekesel on ilus punane sametkleit, sinna juurde ostsin vaarikakarva boolero. Asjaosaline ise on erakordselt rahulolev.

Lõvipoisi koolialgusülikond oli lootusetult väike, nii et seda selga proovides visualiseerus Suvitajate Ärni. Parjad olid vaid kevadel saadud kingad (aitäh, Paula!). Õpetaja saatis listi rõhutatud meili: riietus väga pidulik! Kuna meenus, kui uhke oli õpetaja olnud ühel koosolekul oma eelmise klassi saavutuste üle õppe- ja kasvatustöös (Nad lõpetasid kõik ülikonnas, pidime küll vaeva nägema selleks!), tuli sammud seada poodidesse. Kõige paremini läks särgiga, mille leidsin teisest ringist viie krooni eest. Kaubamajast õnnestus leida vest ja hallid peene valge triibuga viikarid.

(Ise proovisin kah kingaosakonnas ühte-teist - mõistsin, et mul on kahtlemata hea, kuid kulukas maitse ning viisin oma vanad kingad töölt tulles kontsaplekkimisele.)

Väikevennaga oli õnneks lihtne: tuli võtta riidekapist venna ülikond ja kingariiulilt venna kingad.

Kõik see tehtud, avasin kirjakasti ning sain Lõvipoisi õpetajalt kirja, kus muu hulgas öeldud: loodan Vareseonu kostüümi osas Teie peale. Kõrreke meenutas mulle lihtsalt, et temal oli õnnestunud hankida Kõneleva Põrsa osa ja et tal on kostüümi tarvis.

Täna läksin uuesti poodi. Jätsin auto Kaubamaja parklasse. välisukse ees etendas üks joodik päästetavat. Päästjaks kohe vastav armee mureliku tädikese isikus, kes vannutas punanina endale pihkusurutava raha eest leiba ostma ning mitte külmetama (-12 C ju ikkagi!) Riidetüki varese tiibadeks ning roosa šenilli põrsa sabaks sain mõne krooni eest kangakauplusest. Selgus, et ninni-nännipood on vahepeal ära kolinud. Joodik etendas järgmisele ohvrile - jälle keegi tädike!- kurttumma. Esitus oli veenev ning meeleolukas.

Astusin sisse ka Vararealiseerimiskeskusesse. Suurem osa kaubast oli nii õudne, et oli kujukalt näha, miks sellist kaupa müüvad poed pankrotti on läinud. Aga klaasist kuuseehted on mu nõrkus. Suutsin end siiski kokku võtta (mis siis, et NII odav!) Olen enda üle uhke.

Kartongi, mustad pärlid ja kausi suppi sain Lõunakeskusest.

Seal ei saanud ma jätta imetlemata burksibussi turundusnippi - leti taga preili, kes on ilmselt vastava kaubagrupi tarbimise elav reklaam.

Vahepeal helistas murelik Kõrreke, et kas mul on ikka meeles, et ta peab homme kooli viima loosipaki.

Ka kingitus sai ostetud.

Pangakonto jääki ma igaks juhuks ei julgenud vaadata. Aga kui kellelgi on veel soove, siis andke kiiresti teada - muidu saabki raha otsa! (Eks joodikul oligi nii juhtunud.)

Kostüümid tulid lahedad. (Pilti ei saa teha, sest fotoaparaat streigib.) Palun väga, teen, mida iganes tarvis: Vareseonu või pingviin, maasikmarjake või põrsas.