iibise pesast

Sunday, December 13, 2009

Patu palk

Mida maitsvat valmistada ühel kenal juba-täitsa-talvisel pühapäeval? Külmkapis leiduv kohupiim viis mõtted taani talutüdrukule. Retsepti otsisin netiavarustest, nagu ikka. Riivleiva kogus kohupiima suhtes tundus küll kahtlaselt rohke.

Või, riivleib, suhkur, kaneel pannil karamellistumas. Mina ja kolm lapsukest panni ümber.

Peatselt oli ka selge, et isuäratavat pudi ONGI olemasoleva kohupiima kohta liiga palju. Jagasin ülejäägi ootevalmis alustassidesse.

Aga seda jäi pannile veel.

Otsisn ka endale kausikese. Muidu tulevad pärast lapsed ja ajavad puru põrandale ja.*

(Õnneks jätkus mul sündsustunnet jätta serveerimata variant: muidu lähevad lapsed paksuks.)

Ilmselt magusaorgiat ette nähes olin hommikul lastehoiu suhtes vanaemaga kokku leppinud.

Et ma lähen trenni. Ma tegelikult aeroobikat eriti ei fänna. (Muidugi on siinkohal viinamarjad karjuvalt hapud - mul lihtsalt on halb koordinatsioon ja puudub rütmitunne, nii et igasugu sammukombinatsioonid ja tantsuvärk on ilmselgelt not my cup of tea.) Aga noh, paaril viimasel korral - nädala sees - pole väga hull olnud. Seekord oli teine treener.

Sain aga mitte tassi- vaid ämbritäie sedasama teed kohe kaela.

Teeme edasi seda sammukombinatsiooni, millega me eelmisel korral alustasime. Ja te teate, et pühapäeviti on trenn pikem.


Olen aus. Oli õudne. Nii kui tekkis lootus, et nüüd olen sellest liikumisest aru saanud, tuli veel mingi uus. Ja kui treener jäi ise seisma ja ütles, et nüüd teeme ristsammu ja tša-tša kah juurde, siis sain läbi peaaegu et religioosse kirgastumishetke ühekorraga aru kõigist maailma düsgraafikutest. Kõigist maailma mitte-viisipidajatest. (Daltoonikutest ja allergikutest rääkimata.)

Pingutasin siiski indulgentsi nimel lõpuni.

Tulin koju.

Kausikest taani talutüdrukuga millegipärast nagu ei tahtnudki enam.

Labels:

2 Comments:

At December 14, 2009 at 6:07 PM , Blogger Sehkendaja said...

Tead, ära mitte räägigi. Ma ise olen oma arust jube hea koordinatsiooniga ja rütmitajuga ja üldse tantsusoonega ja mis kõik. Aga sellises trennis saan ainult masenduse, kuna ei suuda neid samme nii ruttu meelde jätta, kui juba ette kanda tuleb. Seega lõõgastumise ja füüsilise koormuse asemel on üks suur ajude ragistamine.

Ja sellepärast meeldib mulle mu tantsutrenn praegu rohkem, et me teeme mitu kuud järjest samu samme ja katsume ÜHE tantsu selgeks saada (mistõttu läksingi algajatesse tagasi, et edasijõudnud hakkasid liiga kiire tempoga edasi minema).

 
At December 14, 2009 at 9:43 PM , Blogger iibis said...

Täna käisin vesivõimluses ja ujumas. Jumal tänatud, kõik mis tehakse, on vee all. Ja kavasid kah ei koostata. Tore.

 

Post a Comment

Subscribe to Post Comments [Atom]

<< Home