Sisemise ilu kool

Viimastel kuudel lastega laupäevastel kirjanikega kohtumistel käies olen ma ikka tabanud end mõttelt, et kõik see vaimutoit veab inimese kuidagi tasakaalust välja. Sisukus teeb kuidagi... vormituks.

Kirjanike maja krüptis tervitab sisenejaid läppunud suitsulõhn. Tualettruumis tuleks võimaluse korral enne kodus ära käia. Väljareklaamitud kohvi ja kaminaruum emmedele-issidele on tore küll - juhul, kui armastad tilgakannukohvi stiilis Soome bensukas. (Vaesed kirjanikud!) Kaminat pole veel näinud, arvatavasti on see peidus ukse taga, kus hoitakse enne ürituse algust kirjanikku.

Muidugi pole minul lugejana (või lugejate emana) ettekujutust, kuidas selliste tundlike loovnatuuridega kohtumine käib. Et kas neile makstakse kohtumise eest ja nemad siis hambad ristis kannatavad selle welcome to the real world ära. Iseenesest oli tänane jutt tore ja ettevalmistatud. Mitme raamatu vastu tekkis minulgi huvi - lastest rääkimata - aga kirjanik vist eriti ei tahtnudki (potentsiaalsete) lugejatega kohtuda. Kõrrekesel oli kenasti raamatki kaasa võetud, kuhu kirjanikuproualt autogramm küsida. See aga oli poole ürituse pealt kadunud - sai raha kätte ja läks minema, nagu resümeeris sellistes asjades teinekord ootamatult tähelepanelik Lõvipoiss. Autogramm jäi küsimata.


Aga ülikooli raamatupoe lastehommikud on küll toredad! Võib olla küll vähem sisemist ilu ja ülitundlikku loovust, aga kenasti terviklikud raamatutunnid läbimõeldud meistrdamisosaga. (Viimati oli teemaks Eesti vägilased ning lahkusime värskeltvalmistatud külmrelvade ja juveelidega.)

Suhtlusnäljas ametnik

Aasta tagasi pöördusin ma meilitsi murega ühe ametnikuneiu poole. Sain temalt soovitud andmed ja rohkem me kirju ei vahetanud.

Õige varsti sain kutse toetada hiina koerakesi praetaldrikule sattumast. Minu poole pöördus seesama neiu. Tol hetkel pidin ikka tükk aega meenutama, nimi oli tõesti põgusalt tuttav - kuni meenuski, kellega tegu.

Sellest ajast peale olengi aeg-ajalt saanud sarnaseid murelikke palveid - ikka kuhugi alla kirjutada või midagi.

Täna oli kirjakastis sõbrakutse feissbukki. Vaatasin huvi pärast järele - tal on juba 177 sõpra. Päris vilgas ametnik siis?

(Või peaks olema tänulik - näiteks tolmimejamüüjaid ja jehoovatunnistajaid ta mulle veel saatnud pole?)

Kui auto on katki

Tundub, et minu auto võib küll külmaohvrina registreerida. Lihtsalt ei läinud enam pühapäeval käima. Ja peale eilset akulaadimist samuti ei läinud.

Nii et elasin kolm päeva samamoodi nagu oma elu esimesel kolmekümnel-ja-natuke-peale aasta jooksul. Olen juba kolm päeva bussiga sõitnud, see tähendab.

Ja olen tähele pannud mõndagi huvitavat. Näiteks bussijuhtide kohta. Kas mingil moel toimib bussijuhtide juures looduslik valik? Või on tegu kasuistilise kokkusattumusega? Igal juhul on kõik neli bussijuhti, kelle käest ma pileti olen ostnud, tummad. Ok, ma saan aru, et naisinimene hulga laste ja/või kottidega on bussis enam-vähem nagu tapeet, mis ei vääri kulmukergitustki, sõnadest rääkimata. Nii on toimunud igal piletiostul sõna-sõnalt sama dialoog. Või monoloog, kui täpne olla.

Mina: Tere, palun ühe tunnipileti.
Bussijuht vaikib.
Otsin välja raha: palun.
Bussijuht uurib rahatähte, otsib vahetusraha ja ulatab pileti. Täielikus vaikuses.
Tänan vaikselt (sest endal hakkab juba kah imelik. -Võib olla minu kõnelemine riivab kuidagi tumma juhti.)

Kui lähen aga bussi koos päikesena särava Väikevennaga, kes hõikab üle pisikese bussi rõõmsalt Tere!, on asi selge. Tõesti - tumm mis tumm!

Ja nii ma jäängi teadmatusse - plaanisin nimelt küsida, kas kellaga kompostritel märgistatud piletiga saab sõita ühes bussis (nagu augustatud talongiga) või kehtib ka selline pilet terve tunni.

Täna õhtul sai auto korda. Ja tummad bussijuhid peavad nüüd igatahes ilma minu ja Väikevennata läbi ajama.

Superpakkumine!

Sellest ajast peale, kui R* on olnud üks mu kodule-lähedal-poode - lähedus on muidugi suhteline mõiste ning päris lähedal pole tegelikult ühtegi - on seal ikka ka selliseid, noh, kohe mõtlemapanevaid pakkumisi olnud.

Näiteks kanaköögi-viljasalat. Ma sain kohe tükk aega selle kanaköögi üle mõelda.

Või siis KARTUL PESEMATA PRINCESS.

Aga tänane üllatas lisaks vormile ka sisuliselt. Nimelt oli ekstrapakkumine: veisepraad kõigest (umbes) sada krooni kilo! Asja lähemalt uurides selgus, et prae ostjaid ootab kodus ees üllatus. Lõhnaüllatus. Sest lihatüki parim enne oli neli päeva tagasi... No aga ikkagi - kõigest sada krooni kilo eest!

Inspiratsiooniks, ma arvan, sobib enne poodi odava liha järele tormamist, lugeda näiteks Piraajaklubi.

Patu palk

Mida maitsvat valmistada ühel kenal juba-täitsa-talvisel pühapäeval? Külmkapis leiduv kohupiim viis mõtted taani talutüdrukule. Retsepti otsisin netiavarustest, nagu ikka. Riivleiva kogus kohupiima suhtes tundus küll kahtlaselt rohke.

Või, riivleib, suhkur, kaneel pannil karamellistumas. Mina ja kolm lapsukest panni ümber.

Peatselt oli ka selge, et isuäratavat pudi ONGI olemasoleva kohupiima kohta liiga palju. Jagasin ülejäägi ootevalmis alustassidesse.

Aga seda jäi pannile veel.

Otsisn ka endale kausikese. Muidu tulevad pärast lapsed ja ajavad puru põrandale ja.*

(Õnneks jätkus mul sündsustunnet jätta serveerimata variant: muidu lähevad lapsed paksuks.)

Ilmselt magusaorgiat ette nähes olin hommikul lastehoiu suhtes vanaemaga kokku leppinud.

Et ma lähen trenni. Ma tegelikult aeroobikat eriti ei fänna. (Muidugi on siinkohal viinamarjad karjuvalt hapud - mul lihtsalt on halb koordinatsioon ja puudub rütmitunne, nii et igasugu sammukombinatsioonid ja tantsuvärk on ilmselgelt not my cup of tea.) Aga noh, paaril viimasel korral - nädala sees - pole väga hull olnud. Seekord oli teine treener.

Sain aga mitte tassi- vaid ämbritäie sedasama teed kohe kaela.

Teeme edasi seda sammukombinatsiooni, millega me eelmisel korral alustasime. Ja te teate, et pühapäeviti on trenn pikem.

Olen aus. Oli õudne. Nii kui tekkis lootus, et nüüd olen sellest liikumisest aru saanud, tuli veel mingi uus. Ja kui treener jäi ise seisma ja ütles, et nüüd teeme ristsammu ja tša-tša kah juurde, siis sain läbi peaaegu et religioosse kirgastumishetke ühekorraga aru kõigist maailma düsgraafikutest. Kõigist maailma mitte-viisipidajatest. (Daltoonikutest ja allergikutest rääkimata.)

Pingutasin siiski indulgentsi nimel lõpuni.

Tulin koju.

Kausikest taani talutüdrukuga millegipärast nagu ei tahtnudki enam.

Reedene õhtu

Peale töö-, kooli- ja lasteaianädalat pole midagi toredamat kui raamatupood. Eriti, kui seal parasjagu autogramme jagatakse. Igal juhul olid mul kaubanduskeskuse parklasse sõites auto peal poisid ning kotis Sirli, Siim ja Saladused, (Limpa on juba autogrammikõlbmatuks loetud) - kui ma avastasin end sisse sõitmas liiga kitsasse parimiskohta. Ühel pool oli sein ja teisel pool auto ja mina olin nende vahel täiesti vale nurga all. Totaalne juhtmete kokkujooksmise tunne - tead, et tegelikult tuleb nüüd mõelda ja end välja ja uuesti sisse sõita, aga lihtsalt ei suuda mõtlemiseks keskenduda.

Kuni ma tulutult edasi-tagasi ukerdasin, astus ligi kena meesterahvas, öeldes, et tulgu ma autost välja - ja parkis mu auto ideaalselt vastasasuvasse tühikusse. Kenasti saba tagapool ja puha. Suutsin oma tänulikkust vaevu üle voolamast talitseda.

Raamatupoes ostsime siis raamatu ning saime kirjanikuhärralt pühendusegi sisse.

Palusin Lõvipoisil helistada õele, et küsida, kuna ta muusikakoolis lõpetab ning kas ta tahab, et me talle vastu tuleksime. Lõvipoiss tegi seda ning ütles, et õe vastus oli segane ja tema ei saanud millestki aru. Helistasin siis ise - vend olevat rääkinud segaselt - kuid jah, tulgu me aga vastu.

Sõitsimegi siis muusikakooli juurde. Helistasin.

Aga mul on ju veel flööditund ka!

Tõesti segane lugu.

Kodus võtsin postkastist kahe viimase päeva ajalehed ja keetsime kaneeli-ja sukaadimaitselist jõuluteed. Lugesin poistele ette neli esimest juttu Kakast ja kevadest, mis meeldisid meile kõigile väga (ehkki olid kõik Tähekesest tuttavad). Heiki Ernitsa pildid meeldisid ka väga.

Luuserlapsevanema päev

Kodust väljasõit kell 7.15, kuna tööl on tarvis veel printida ja paljundada. Pime on ja sajab vihma.

Väikevend oli keeldunud kodus potile minemast (Ma homme lähen!) ning mul pole aega teda ümber veenda. Autosse saavad tõstetud laps, lapse hiir, käekott, vihikukott ja poolik kruus kohviga. Rühmas on Väikevend mõistagi esimene laps. Innukat lehvitust dekoratiivlumehange varjust on näha väravani.

Fooride taga oodates on mahti ära juua kodust kaasa võetud kohv.

Töö juures avastan, et olen endale meilile saatnud vale faili.

Ühe vahetunni ajal helistab tütar, kellel lõppes kooriproov võõras koolis. (Õpetaja oli ennist meililisti saatnud iseenesestmõistetava palve: tulge lapsele kell üks vastu!)

Kui lõpetan järelvastajatega, on kell kolm läbi ning väljas hakkab hämarduma. Telefonikõne koju - lapsed keedavad parasjagu hommikul kapile valmis pandud tortelliine.

Sõidan suurde kaubanduskeskusesse. Vaatan kella: jõuan lisaks poeskäigule süüa ka supi. (Viimati sõin hommikul kodus.) Supp on leige. (Aga õiendamaminekuks pole mul aega!) Helistan koju - las Lõvipoiss paneb trennikoti kokku ning tuleb uksele.

Kümne minuti pärast võtan poisi koduväravast peale. Suurem poiss trenni, väiksemale lasteaeda järele. Ei ole õnneks viimane.

Teel lasteaiast koju helistab tütar Kõrreke: Emme, millal minu trenn algab?

Trenn algas paraku kümme minutit tagasi.

Jõuan koju, tõstan autost maha lapse koos hiirega, käekoti, vihikukoti, poekoti ja tühja hommikuse kohvitassi.

Tütar on lohutamatult kurb.

Hiljem õhtul jõuame järeldusele, et ilmselt unustasin ma talle trenni mineku suhtes helistada, kuna tema unustas seda mulle eelmisel õhtul meelde tuletada.

Sellegipoolest tunnen end /.../.

Kuidas käia pealinnas?

Dinosauruste nukuteatrisse olid meil piletid võetud nõnda aegsasti, et võimalikest kaasnevatest ohtudest polnud veel haisugi. Isegi sellest ei mõelnud, et kuidas me öösel koju tagasi tuleme. Seagripist rääkimata.*

Otsustasime seakorda oma ökoloogilist jalajälge mitte suurendada ning kasutada ühistransporti. (Kahjuks pole kõik ökodimensioonid korraga hõlmatavad ja ma pole tegelikult kindel, et meie plaan ka ökonoomseks osutus.) Alustuseks sõitsime rongiga. Olin endale raamatupoest soetanud nii suurepärase kaardi, et teadsin pesakonna pealinnas koheselt ka õigesse trolli tüürida. Kus ma ka aru sain, et minu kooliaegsest vene keelest (beleejet paarus adinooki...) selles linnas paraku ei piisa. Panin nimelt raha vastavasse luugikesse, aga pileteid ei saanud. Raha anti venekeelse ühmatuse saatel tagasi. Proovisime siis veelkord, laenasin Kõrrekeselt kahekümneviieka ja lugesin oma parkimismündid kokku ja näedsa, kroonipealt täpse raha eest saimegi piletid.

Järgmisel hommikul olime targemad. Enne ühistranspordi kasutamist läksime ja ostsime piletid lähedalasuva kaubanduskeskuse putkast. Mis oli ses mõttes õige kah, et parasjagu piletite eest tasumise ajal helistati mulle majutuskohast ja teatati musta, rohelist dinosaurust sisaldava seljakoti leidmisest.

Bussi peal nägime ära ka reisisaatja, kena punapäise proua, kes abistas lapsi talongide komposteerimisel. Muidugi on reisaatja amet vajalik! Kuidas siis teisiti turistid pealinnas toime tulevad?! Kõik need trollid ja trammid ja isevärki kompostrid!

Igal juhul jõudsime lõpuks - väikese vahepeatusega kommipoes iseenesestmõistetavalt - Pika tänava algusesse. Seal teatas Väikevend, et tema on väsinud. Ja et tema jalad on väsinud. Tema käed on väsinud. Ja isegi tema pea on väsinud. Sellise jutu peale tuleb ju laps loomulikult sülle võtta. Sihtkoht oli tänava lõpus asuv Lastekirjanduse keskus, kuhu Kõrreke on igatsenud minna alates umbes viiendast eluaastast, kui ta sellest Tähekesest luges. Mis osutus mõnevõrra pettumustvalmistavaks, hoolimata mõnest päris toredast näitusest. Tõredad tädid ja jonnimahakanud kolmeaastane pole samuti just parim kombinatsioon. Nii et kui Väikevend lõpuks riidesse sai ja õue läinud vennale järgnes, ei saanud tädi tämbrisse kiledust lisades kommenteerimata jätta: Ta läks õue ja MINA küll ei vastuta! Ta on teil üldse väga rahutu!

Maiasmoka kohvikus peatust tehes nägime õnneks ka sõbralikumaid pealinnatädisid. Kõrreke unustas lauale oma mahlapudeli. Ta läks sellele järele ja oli tagasi tulles väga rõõmus: mahl oli küll ära koristatud, kuid see-eest sai ta kätte musta, rohelist dinosaurust sisaldava seljakoti.

Tagasi sõitsime uuesti rongiga. Olin märkmikusse rongi kodulinnas randumise ajaks märkinud kogemata järgmise rongi väljumise aja ning nii õnnestus sattuda toredale liinile Tunne oma kodumaad! Natuke rohkem kui kolme tunniga olimegi kodus.

*Mamma hoiatussõnad, kui oma kassi tema toita usaldasime: sa osta apteegist maskid! Ausalt! Ja ei ole midagi, et imelik on!

Maja, elekter ja muud asjad. Eriti muud asjad

Mina maksan elektri, lapse ja maja eest. Sina maksad kõik ülejäänu.

Nõnda ütles eilehommikuses kodumängus Ema Isale.

Eelmisel õhtul oli vaadatud - koosseisus Kõrreke, tema sõbranna ning Lõvipoiss - Mamma Miat.

Lõvipoiss näitas oma tundelist poolt, olles kindel et lapse isa on Sam (sest tema armastas ju kõige rohkem). Kui Meryl Streep ja Pierce Brosnan laulsid SOS, õhkas ta nii ilus!

Kõrreke seevastu arvas, et kogu jama poleks olnudki, kui õigel ajal oleks DNA-analüüs tehtud.





Emme, sa oled ilus, ütles tänases õhtulauas Väikevend.

Suuremate põngerjatega tänast Superstaari vaadates pani Lõvipoiss pea mulle sülle. Tõusin, et omale kohvi valada.

Emme, ära mine ära! Sa oled nii pehme!*




Lõvipoisil on viiesajakroonine kinkekaart, millest ta kavatseb 4/5 kulutada Bokuganidele. Ma ei usu, et mul õnnestub ta ümber veenda. Seda enam, et alustuseks oli ta täis head tahet ja oli nõus uue teksapaariga. Aga sobivat me lihtsalt ei leidnud, meie täiesti normaalse kehaehitusega poiss (no ausõna, ei ole kõhn!) mõjus kõigis jalgaproovituis nagu kõhnunud kaalujälgija, kes passitab jalga oma vanu pükse.
Võib olla on nüüd mood lihtsalt selline.

Kavatsen homme igatahes vaadata Saatanat ja Pradat. Kuigi, see on juba päris vana film, nii et trenditeadlikkuse tõstmise mõttes oleks mõjusam ehk tunnike Fashion TVd.

*Tjahh, kahjuks on see kompliment muidugi tõesem kui mulle meeldiks. Ja üldse. Panin täna poes ostukärru silmaümbruskreemi, pole seda varem ostnudki.

Pilt on kolme aasta tagune.

Idüll karvaste ja sulelistega

Alustan tänast sissekannet häbiminutiga. Noh, mis kõlaks paremini, kas Totaalne Võhik Kassipsühholoogias (kassipidamisstaažiga 16 + 10 + 3 aastat, kui kõik Kassid Minu Elus kokku arvestada) või lihtsalt Mõttetu Hädakraaksuja?

Niisiis, kass oli toas. Kus, seda teab vaid ta ise ja Kõikie Kasside Kaitsja. (Ma kohe armatan täna suurtähti, ehk peaks hoopis saksa keeles kirjutama hakkama?)Tegelikult otsisime me ju kõik kohad, ka ilmvõimatud, eile põhjalikult läbi. Tööl olles jõudsin ma helistada ka loomade varjupaika. Trenni jätsin vahele, tulin koju ja kutsusin kassi nii tänaval kui aias.

Ja kui ma ukse lahti tegin, vaatas mulle otsa Siisi. Näol väärkoheldu ilme, mille jaoks sõna solvumine tundub liialt leebe eufemism.

Nõudis õue. Kust ma ta mõned tunnid hiljem süles ja vastupunnivana lillherneste vahelt tuppa tõstsin. Ning, hoolimata Lõvipoisist, kes teda kui prints surnust ärganud Lumivalgekest ülima hoole ja armastusega vastu võttis, puges ta uuesti peitu ja oma salakohas redutab ta solvunult siiamaani.

Mind valdab raske dilemma: kas püüda kass majast siiski üles leida ja manustada talle määratud ravim ning riskida veelgi suurema põlgusega või jätta ta, noh, vähemalt homseni, rahule?

Õhtul põrmustus mu enesehinnang viimasetestki fauna-alasest teadmistest, kui mu kolmandas klassis õppiv tütar tuli minu juurde oma töövihkuga ja palus abi lindude määrmisel. Lõpuks andsin alla, klõpsasin pildi ning saatsin Kõrrekese abivalmis vanatädile, kes siis tibulinnukesed kindlaks tegi.

Herba mala cito crescit

Mõni kuu tagasi oli ühes eesrindlikus kokanduskuukirjas naadiomleti retsept. Kui kellelgi hüva munaroog naadipuudusel küpsetamata jääb, siis palun, võtke ühendust.

Siinmail tassitakse väärtuslikku kraami ämbritäite kaupa komposti. Teod jälgivad aktsiooni vaikselt naeru pugistades: pole viga, paari päeva pärast on uued mahlased suutäied valmis.

*
Ootan teatava uudishimuga Pumpernickli uusi sõnu. Nimelt naases suurem vend eile sel suvel juba teistkordselt spordilaagrist.

Eelmisest korrast kuulsin mõndagi, mida, võin vanduda (seda ma muidugi oskan, ei salga) ise kunagi kasutanud pole.

Nõnda mängis väikevend ühel kenal õhtupoolel elutoapõrandal legoklotsidega.

Need on mehed, selgitas ta.

Korjas nad ühte plastikkarpi ja ise selgitas: ***vad ***i.

Mäng kestis terve õhtu.

Loodetavasti on tore tegevus lasteaeda minekuks unustatud. Igal juhul suur vend lubas peale tõsist jutuajamist oma sõnavarauuendusi enam mitte pruukida.

Usume parimat.

Küllap linnainimesed peavadki ahjuroobist kinni hoidma

Mamma on kutsutud Kõrrekese, Lõvipoisi ning Pumpernickli juurde.

Enne kui siirdusin oma elu pikimale iseseisvale maanteesõidule, poetasin mahajääjatele, et nad võiksid maasikad ning lilled ära kasta.

Seda oli ka tehtud.

Mamma küll uuris, et miks on kastmistünni juures voolik, aga Lõvipoiss ronis redelil veendunult tünni juurde, kummutas kastekannu vett täis, Kõrreke omakorda ronis poolele redelile vastu, sai venna käest kannu ning nõnda nad rassisisid. Väikevend sabas muidugimõista. Justkui oleks tegu sellise igaõhtuse rutiiniga või nii.

Täna, kui mälestusväärsest kastmisüritusest on mitu head päeva möödas, küsis Mamma minult, mis meil selle voolikuga siis lahti on.

Voolikuga? Voolik on täie tervise juures ning Lõvipoiss mõistab seda ka osavalt käsitseda, ainult et see ei võimalda nähtavasti demonstreerida jõu ning ilunumbreid täies hiilguses.

*
Täna õhtupoole pidime minema mänguplatsile ning Mamma juurde. Kena. Olime juba väljaminekuks valmis, kui hakkasin kotist otsima majavõtmeid.

Kotis neid polnud.

Kapinurgal samuti mitte.

Meenus, et viimati, mänguasjamuuseumist koju tulles, olin võtmed visanud Lõvipoisile, et see ukse lahti keeraks, kuniks mina kõik reisijad ning kodinad autost välja korjan.

Lõvipoiss ütles, et tema jättis võtmed esikusse, kuid meie külaline mäletas, et tema oli näinud Pumpernicklit võtmetega mängimas, kuni mina köögis süüa tegin. Mulle omakorda tuli meelde, et kui mina meie tavapäraselt lõunaund magavat külalist tulutult ülakorrusel magama üritasin veenda, kuulsin ma aknast korraks oma poegade hääli tänava poolt õuest.

Otsingute käigus leidsime õuest minu autovõtmed (mille puudumist ma polnudki veel märganud), kuid majavõtmeid polnud ei toas ega õues.

Selgitasin lastele, et olen murelik, kuna need võis leida meie maja eest ka mõni halbade kavatsustega kodanik. Minut hiljem näen, et külaline koos meie Pumpernickliga on kadumas tänavakäänaku taha. Paljajalu. Torman neile järele. Samuti paljajalu. Noormehed olidki läinud pätti taga ajama.

Lõpuks võtan tagavaravõtme. Otsustan siiski ühes lapskonnaga minna Mamma juurde pannkoogiõhtule.

Pumpernickel ütleb rattatooli ronides ning end süüdlasena tundes koguni vabandust.

Paar tundi hiljem koju tagasi jõudes otsustan panna välja kümnekroonise motivatsioonipreemia.

Mispeale Pumpernickel läheb, teeb seljakottide kapi lahti, ning õngitseb ühe koti alt välja minu võtmed.



Aga noh, Mamma pannkoogid olid vastupandamatud nagu ikka.

Et... missuguse kivi all see kriis ennast peidab?

Kõik juhtumid tänasest hommikust.

I
Et suuremal lapsel algas tänane koolihommik liuväljal, võtsin pisema ühes, mõttega ta samaks ajaks siis keskuses asuvasse Mängudžunglisse viia. Viimane pidi avatama kell 10. Kui kell oli 10.05, saabus ka blond preili ühes oma austajaga ja keeras ukse lahti. Maksin raha ära ja läksin kümnekonnaks minutiks ise välja. Tagasi tulles istusid neiu ning noormees kui tuvikesed leti taga, mõlemal arvutid lahti. Pumpernicklit ei paistnud kusagilt.

Ma tõin siia mõni hetk tagasi ühe poisslapse. Ei tea, kus ta olla võiks?

Ää, ma ei tea, vaadake sinna nurga taha.

Nurga taga last polnud. Küll aga kostus WC-st seletamist. Seal oli minu pojake ja veel üks samas vanuseklassis piiga. Panin siis viimasel püksinööbi kinni ja suunasin käsi pesema, siis aitasin enda jõngermannil vajalikud toimingud teha. Peale seda jooksid mõlemad lapsed veeautomaadi juurde. Juhendasin enda lapsukest, seepeale soovis ka neiu joogitopsikut... mille preili barjääri tagant enesestmõistetavalt mulle ulatas.

II
Järgmine käik oli ette nähtud rõivaste parandusse, kust pidin püksid lühendatud kujul kätte saama. Selgus, et nädal tagasi toodud püksid võin kätte saada poole tunni pärast. Töökas tütarlaps parasjagu tegeleski minu pükstega.

III
No olgu, nagunii pidime käima ka toidupoes. Läksime lähimasse, mis asub eemal meie tavamarssruudilt ning kuhu harva sattun. Pumpernickel küsis auto järele. Autokärusid ei paistud, läksin ühe turvamundris meesterahva juurde.

Mina nendega ei tegele. Küsige temalt. (Viibe eemalseisva härrasmehe suunas.)

Jajah, tõesti, sain aru, tegu pole tavalise turvaga, vaid ilmselt ülemusega. Tema ometigi ei pea tegelema nii triviaalse küsimusega, nagu seda on titekate autokärud.

*
Ja ma ei saa aru. Et kuidas siis praguse tööpuuduse juures need inimesed saavad endale sellist suhtumist lubada. Kas on tegu kriisiga, kui inimesed lubavad endae mugavalt, vaevumata vabandamagi, hilinemist, lohakust ja ülbitsemist.

Olen nõus Thelaga, kes ütleb: natuke kriisi palun. Ma tõesti soovin, et tasuline lastenurk, mis peab avatud olema kell 10, oleks sel ajal ka avatud. Ja et töötaja, kelle kohuseks on lastel silma peal hoida, seda ka teeks. Ma tõesti tahan oma püksid saada kätte lubatud päeval. Ma tahan, et kauplus töötaks süsteemina, kus ükskõik missugune palgaline võtaks juhatada klienti präänikuleti või autokäruni (ning vajadusel teeks selle endale selgeks). Sest praegu oskan ma edaspidi vaadata, ega Mängudžunglis pole tööl prillidega blondi neiut, otsida endale mõne teise rõivaparandustöökoja ning oma ostud teen mõnest sõbralikumast poest.

Majanduskriisist ja raamatupoest

Sain mõni päev tagasi meili oma sõbralt, kes muuhulgas andis teada, et Mattieseni raamatupoes on lõpumüük korraliku allahindlusega. Eile käisin korra vaatamas, aga kuna aega oli mul vähe ning järjekorrad pikad, ei jäänud poodi pikalt. Niipalju vaatasin küll, et need asjad, mida olin hiljuti käes kaalunud (Mari Tarand näiteks, samuti Undi kogutud teosed, olid ilmsesti juba ära ostetud.)

Hommikul pakkisin Pumpernickli ühes ning läksime uuesti kohale. Noos: 9 raamatut, neist 8 lastele. Maksin 347 krooni. Lisaks segased tundmused.

Ühest küljest muidugi kurbus. No näidake mulle tartlast, kel poleks mälestusi Mattieseni poest (omal ajal uhkeim raamatupood kogu Eestis!), ühendatuna mälestustega Wilde kohvikust. Märgid allakäigust olid tegelikult ilmsed juba ammu. Kirjutasin sügisel siingi, kuidas me lastega Wilde kohvikus ei käinud. Paratamatult olid kohvik ja pood omavahel seotud. Mõned aastad tagasi käisime seal ikka aeg-ajalt just nõnda, et tellisime toidud ja läksime ise raamatuid uudistama. Aga kindlasti polnud asi ainult kohviku allakäigus. Pood ise tammus paigal oma loomise ajas. Noh, praegusel ajal on ju loomulik, et inimene vaatab poe internetileheküljelt uusi raamatuid ning sooduspakkumisi, keskustest eemal elavad raamatuhuvilised tõenäoliselt ka ostavad läbi veebipoe. Aga Mattieseni kodulehekülg jagab vaid kõige üldisemat infot. Samuti puudus Mattiesenil soodustus püsiklientidele. Apollo 5% pole ju muidugi mingi eriline sääst, ent jah, tuleb tunnistada, et peale kliendiksvormistamist olen vist suurema osa raamatuoste tõesti Apollos teinud. Nii et raamatupoe hinguseleminek on nõnda vaadatates paratamatu.

Poodlusringil kesklinnas nägin teisigi tühjusesse suletud uksi. Väike plaadipood kaubahallis, kust isegi olen ostnud mitu plaati (kusjuures ma tegelikult pole eriline plaadiostja). Sealsamas kõrval rattapood, millest suvel jällegi siinsamaski põgusalt juttu tegin.

Kaubamajas oli kadunud väike itaalia kohvik. Selle üle ma tõesti ei imesta. Sügisel tahtsin sealt kohvi kaasa osta, ning selleks pidin ootama, kuni preili leti taga lõpetab küünte kollaseks lakkimise (rohekaskollased küüned tekitavad minus alati õudust, kuna seostuvad mädaga.).

Aga kõigis neis kohtades, kõigis neis kohvikutes ja poodides töötasid ju inimesed. Müüjad ja koristajad ja nõudepesijad. Mille eest need niigi väikest palka saanud naised ostavad omale leiva, maksvad kütte ja küünelaki eest. Ma ei tea, mida nad hakkavad peale teadmisega, et mullist oligi vaja õhk välja lasta.

Ja sealsamas olen saanud ka viimasel nädalal mitme kummalise teeninduskogemuse osaliseks. Zeppelini apteegis rääkis mind teenindanud daam nii mind kui ilmselt ka eelnevaid ning järgnevaid kliente teenindades oma sõbranjega juttu. Kuutsemäel kimusid noorukid, kes mägede nõlvadel külastajaid abistama pidid, kogu päeva vältel suitsu ja ootasid valjuhäälselt ja mitte eriti valitud sõnadega tööpäeva lõppu ning kirusid häbenemata külastajaid. Lastenõlval ametis olnud noormees tatistas ekfektse plärtsuga otse lumme. Erinevalt raamatupoest apteek ja suusamägi ilmselt külastajate vähesuse üle ei kannata... Veel.

Mis värvi on esmaspäev?

Tänane varahommik algas väga tigeda Kõrrekesega. Kes oli tige terve maailma, eriti aga oma ema peale, kes eile õhtul sauna ees vedelenud rõivahunniku oli pesumasinasse pannud. Mingil teistele mõistetamatul põhjusel olid need ja ainult need riided ainsad kooliminekukõlbulikud ihukatted.

No tõesti, mida sa ikka loodad päevast, kuhu kohe hommikuks on vääritimõistmist välistavalt kirjutatud: HAMBAARST. Ja oleks siis veel minu enda hambaarst, kes on ilus ja lahke ja tore. Ei, muidugi saan ma igati aru, et just sellised inimesed peavadki oma geenid põlistama. Aga igal juhul olin ma ka täiesti isekalt mõnevõrra kurb, kui kuulsin, et minu hambaarst on jäänud sünnituspuhkusele... mis muidugi ei tähendaks et ma talle tegelikult kõigiti õnne ei sooviks... *

Oma lapsepõlvest mäletan ma mitut kurja hambaarsti. Ühte linnapolikliinikus ja teist koolis. Kooli oma oli pisike, punapäine ja tedretähtne. Ja väga tige. Nii et mingist ajast alates ma lihtsalt keeldusin suud lahti tegemast ja lõpuks ta jättis mu ka rahule. (Teil ei maksa kangekaelsuses minuga praegugi võistelda, ja lapsena olin ma veel kangekaelsem.)

Ei, tänane tohter polnud iseenesest tige ega hirmuäratav. Suu tegin ka kenasti lahti. Mulle tundus algul, et hambaarst pöördub tõe leidmiseks mingite kummaliste, kusagil paremast õlast kõrgemal asetsevate kõrgemate jõudude poole. Aga pärast selgus, et tegemist oli kaameraga. Vot nii peenelt käivad asjad tänapäeval! Arve oli 890 krooni. Peale oma hammaste digitaalset demonstratsiooni hambaarsti poolt, kes näis murelik kui mormooni misjonär, panin kohusetundlikult märtsiks kirja ka uue aja.

*
Täna oli peale poolenädalast pausi taas võimalik ujuma minna. Pesamuna oli nagunii Mamma juures ning koolist naasjad sai kah sujuvalt sinna suunatud. Kõige väiksema murena tundus mulle trikoo, mis eelmisel neljapäeval ujulasse ununenud. Tegemist oli iidvana, juba parandatudki rõivatükiga, mis mind lugematu hulga aastaid ausalt oli teeninud. Ujula unustatud asjade kast oli küll trikoosid täis, kuid minu oma seal polnud. Isegi kusagil Aura salapärastes sügavustes käidi küsimas -- aga mida pole, seda pole.

Mis siis ikka. Uue trikoo leidmine ei ole lihtne kunst. Üldiselt tuvastasin trikoonduses kaks äärmust. Spordipoe omad on mõeldud väga trimmis kehadele, pesupoodide omad on aga täis polstreid ja voodreid. Ausalt öeldes mina küll ei saa aru, miks on ujumiseks mõeldud trikool võimas pušš-appiv kiht. Rinnuliujumine omab püsivamat mõju. Ja vattide vahel on seda ju ebamugav teha. Sellist trikood, mis oli nagu minu vana, ei olnudki. Lõpuks jäi valik pidama ühele mittepolsterdatud isendile pesuosakonnas, võib olla ka seetõttu, et ei viitsinud enam spordipoodi tagasi minna (seal oli kah täpselt üks, mis sobis!). Aga üldiselt on trikoo-ostmine talvel võrdlemisi tülikas ja aeganõudev tegevus.

Ujuma ma täna ei jõudnudki.

*
Õhtul selgus muidugi, et Lõvipoisil oli kooliks õppimata. Inimeseõpetus ja kirjatehnika. Ja, tore-tore, tööõpetuseks oli tarvis väikest jogurtitopsi ja paela. Ma ei osta tavaliselt üldse jogurtit väikestes topsides! Siis meenus õnneks roheline kilekott ning asjaolu, et paar nädalat tagasi, kõhuviiruse aegu, sai tõesti vist mõned pudingud ostetud. Sellised õhtused (ema)rõõmud siis.

---
*Kui see juhtus mõned aastad tagasi esimest korda, teatas mu kolleeg mulle, et tema eluaegne juuksur näiteks suri ära -- ja see on juba tõesti tõsisem juhtum. Sest ilus, lahke ning tore hambaarst naaseb ju loodetavasti paari-kolme aasta pärast...

Eriti valitud hetk kaubandusvõrgutusest

Meie kodu-lähedal-poes on lastepesuletil sätitud välja teismelistele tütarlastele mõeldud rinnahoidjad. Peal kiri Milky Angel.

Vihje laktatsioonile?

Et piiga kui imetav ingel?!

Või polegi pesutootjad tuttavad uurimusega, mis väidab, et on teatud telesarjad, mis näitavad noortele seksi millegi glamuursena ega too välja selle kitsaskohti, milledeks on suguhaigused ning rasedus?!

Meie ja nemad

Olen tähele pannud, et sallimatus peidab end sageli sõnade taga: ma olen muidu tolerantne inimene, aga /.../ Ja selle aga taga on siis selle ebatolerantsuse põhjendus. Iga kord, kui mõni selline üldist huvi pakkuv diskussioon on (virtuaalselt) käimas, annan ma enesele sõna, et nii, nüüd aitab. Enam kunagi ei klõpsa ma lahti ainsatki kommentaari. Aga inimene on loomult nõrk (või siis mina, kes ma siinkohal oma isiklikku iseloomunõrkust millegi üldinimlikuga välja püüan vabandada).

Üks lihtsamaid võimalusi sellisel Delfi Kommentaatoril (võtkem seda siinkohal kui koondnimetust) end hästi tunda näib olevat enese võrdlemine teistega mõne välise tunnuse abil. Rass, rahvus, seksuaalne orientatsioon, laste arv. Mina olen eestlane. Valge nahaga. Normaalne, s.t hetero. Ei sigi nagu küülik (ühes kunagiloetud netikommentaaris kasutati viimast väljendit ühe kolme(!)lapselise pere kohta). Need kes seda pole, on vastava tunnuse koha pealt juba olemuslikult puudulikud.

Kui rääkida Ühendriikide presidendivalimisest (no kuhu ma ikka mujale oma jutuga tüürin), siis olen täiesti nõus võrdlusega, et presidenti valiti otsekui kogu maailmale. Kaasa elamine oli Eestiski tajutav. Ja kui mul enesel varem ka väga konkreetset seisukohta polnud, siis peale asepresidendikandidaatide teatavakstegemist tekkis minus küll hirm. Väga rumal inimene ühe infarkti kaugusel Valgest Majast pole just meeldiv perspektiiv. Nii et isiklikult ootasin tõesti Obama võitu, kuigi kõigi tema seisukohtadega kaugeltki nõus ei ole (nt ajapiiranguta abortide küsimus, Ühendriikides võib ju pmst kuu enne oodatavat sünnitust naise enesemääramise õiguse sildi all lasta raseduse katkestada). Aga see selleks.

Nördimusavaldused neegerpresidendi üle koguni Ku Klux Klan'i mängu tuues on minu jaoks praegu XXI sajandil, meie kõrge keskmise haridustasemega riigis siiski sügavalt mõistetamatud. Kas tõesti on Delfi Kommentaatori ainus põhjus millegi üle uhkust tunda tema (õige) nahavärv? On tal siinkohal mingi isiklik panus?

Ah, mis siin rääkida rahva vabal tahtel valitud presidendist! Kui mina oleksin vaene neegrinaine koos oma lastega mõnes vaeses kodusõjaohtlikus Aafrika riigis, ja kui minul oleks võimalik minna kuhugi, kus mu lastel oleks tagatud täis kõht, kooliharidus ning ma vabaneksin igapäevasest hirmust, et naaberhõimust võidakse tulla ja tappa näiteks minu mees, vend ja pisipojad -- jumal küll, ma läheksin ju kohe! Tagasi kah ei vaataks!

Sarnane sallimatus ilmneb ka teisel Delfi Kommentaatori lemmikteemal, homoseksuaalsusel. Muidugi on ta väga salliv, aga... noh, näiteks lapsendada need imelikud ju ikka ei tohiks. Paraku ei panda siinkohal tähele väga olulist loogikaviga: kui heteroseksuaalsus oleks otseses korrelatsioonis vanemliku võimekusega, ei olekski ju neil teistel kedagi lapsendada. Mõned aastad tagasi näidati enne isadepäeva telekas filmi kahest hollandi mehest, kes olid võtnud endale hooldusele puuetega lapsi. Neid, keda teised ilmselt tahtnud polnud. Ühe lapse bioloogiline isa ei tundnud oma last isegi pildilt ära ega teadnud ta vanust. Aga lapsendamisest keeldus põhjendusega: nad pole ju normaalsed.

Järgmisel päeval ütles üks tuntud kirikuõpetaja: sellise filmi näitamine seoses isadepäevaga oli vale. Kas tõesti olid need kaks meest selles filmis need suurimad patused?

Minus tekitab hirmu nende Delfi Kommentaatorite hulk. Virtuaalse sõnavõtu taga on ju tuhandeid reaalseid inimesi. Siinsamas, minu kõrval. Minu laste kõrval.

Valitud hetked kaubandusvõrgutusest

Jäin ükspäev bussis sõites silmitsema sealset reklaamekraani. See soovitas tungivalt osta üht laste duššigeeli. Mõtlemapanev soovitus. Et kas oli kogemata saanud kirja t asemele d ning ss asemele šš -- või lihtsalt mõni võõrtäht ülearu... Kuni jääb ebaselgeks, milleks antud toodet siis ikkagi kasutada, jääb see küll igaks juhuks minu poolt ostmata.

Teine asi, mis mind kaubamajas käies juba mõnda aega imestama paneb, on kiri ühe (vist siis popi ja noortepärase?) rõivapoe aknal -- Jeans Loves You. Huvitav, kas poes müüdavad teksad on ühe säärega?! Iseenesest on muidugi ebaviisakas eelistada vormi sisule (eriti kui lubatakse armastust ja puha) -- aga parem hoidun mõõdukalt alalhoidliku inimesena nii kahtlasest kraamist.

Täna toidupoes köögiviljaletis rabasid mind aga suisa keedetud steriliseeritud peedid. Steriilisest peedist pole ma varem isegi kuulnud, saati siis seda imeasja oma silmaga näinud. Jälle tekkis küsimusi. Et kas peedi steriliseerimiseks kasutatakse seda, mis tapab kõik tuntud bakterid või siis koguni seda, mis tapab majas ja aias? Igaks juhuks valisin siiski köögivilja steriliseerimata variandi.

Häiritud eestlase portree

Meeskodanik, keskealine ja õllekõhtne, aga maja omanik. Majaks spordiklubi, kuhu ma päevasel ajal trenni läksin. Häirituse põhjuseks jalgratas. Tahtsin nimelt oma sõiduvahendi tõsta koridori, kus trepikäsipuu ja seina vahel on just sobiv nišš.

-Ma teen nüüd ukse lahti -- ja te tõstate oma ratta kohe välja.

-Ehk te juhatate mulle siis lähima jalgrattaparkla?

-See ei ole minu asi. Mina olen maja omanik.


-Saan ma siis õigesti aru: teie firmasse ei ole jalgratastega kliendid oodatud?

-Ei ole jah!

Ratta lukustasin puu külge. Ja sain trennis käidud. Mis, kõhukuse ja morni ilme järgi otsutades oleks ka onklile punases fliisis ära kulunud.

*
Naiskodanik. Pensionieas, pihus tuustja välimusega lillekimp. Häirituse põhjuseks Pumpernickli jonn. Viimatinimetatud härrasmehe jonni põhjuseks omakorda soov võtta oma kummikud jalast ning sõidu ajal bussis ringi traavida.


Tehke ometi midagi, et teie laps vait oleks!

Vehib lilletuustiga.

Lõpuks kisa vaibub.

Ja algab uuesti, kui tädi jälle lillevihaga vehib ja küsib: tahad hoopis minu juurde tulla?

*
Kolmas häiritu annab sellest kogunisti teada meedia vahendusel.

Tore on ju iseenesest lugeda, et Eestis on tegutsemas Lastevanemate Liit. (Minu kui mittefiloloogi küsimus siinkohal: kas poleks õige lapsevanemate?) Ja samuti tore, et võetakse sõna ja seistakse -- vähemalt siis verbaalselt -- laste huvide eest. Aga kas tõepoolest on lapse baasvajaduseks ka hommikust õhtuni (võttes arvesse siis õhtust lastesaadetemaratoni) teleka ees passimine?! Kogu liitunud vanemkonda esindav proua ütleb koguni nõnda: Minu poeg käib II klassis ja tema jaoks polegi nagu midagi, rõhutab Lille asjaolu, et just lastesaated oleksid väiksematele õppuritele heaks ajasisustajaks ja hoiaksid neid arvutimängudest eemal. Et koolivaheaja tegevusalternatiivid on siis telekas või arvutimängud?

*
Niisiis, mitte häirimaks kaaskodanikke, peitkem jalgrattad koju kuuri ning jätkem lapsed vaikselt telekat vaatama. Siis on rahul tüse onu, lilletuustiga tädi ning Lastevanemate Liit.