Vabadest kunstidest. Leidmine ja kaotamine

Eile õhtupoole sai minust ammuigatsetud velotrenažööri õnnelik omanik. Vändata sain ehk nii kümmekond minutit - töised asjad võtsid oma aja - ning, olgem ausad, kes ikka peale sauna ennast pingutada viitsib.

Täna õhtul, mõni aeg peale pesakonna lasteaiast-trennidest laekumist, selgus, et trenažööril on puudu istet hoidev kruvi. Väikevend-ekspert tunnistas, et võttis küll, aga suutis jälituskoerteks kehastunud perekonna juhtida vaid mineralveepudelite kotini. Kotini, kus paraku olidki vaid pudelid veega.

Otsiti läbi kõik kohad. Õde leidis trepialusest oma viimatise muumiüllatusmuna sisaldise (Väike My teekannus). Lõvipoiss leidis keldritrepilt paar pusletükki. Mina leidsin diivanivahest pliiatsi, jalgrattaluku võtme, patarei ja joonlaua. Üheskoos inspekteeriti pesukuivatusresti alust, autokasti ja külmkapitagust. Leiti hulganisti pabertaskurätte, tühi antikiisupillide karp, kommipabereid ja muud taolist, mille koht olnuks prügikstis juba mõni aeg tagasi. Aga mitte Puuduvat Kruvi.

Oli selge, et Kruvi on võimalik leida ainult siis, kui hakkad otsima midagi muud.

Seekord pääsesime kergemaltki. Läksin patareid köögisahtlis asuvasse karbikesse tagasi viima, kui nägin ka Kruvi. Sealsamas karbis.

Õhtusöögilauas rääkisin lastele loo hoopis sellest, kui raske on mõnikord kaotada. Nimelt olin ma noore üliõpilasena kohtutav vihmavarjude kaotaja. Kusjuures ma ei kaotanud midagi muud - ei kindaid, võtmeid, rahakotte. Ainult vihmavarje. Ka laenatuid, enda omadest rääkimata (need olid õigupoolest nagunii kogu aeg kadunud). Kuni ma ostsin, nähtavasti ühel vihmasel päeval ja häda sunnil, kuskilt odavpoest paarikümnekroonise meestevihmavarju. Musta värvi, väga inetu ja väga ebamugava suurusega (kotti ei mahtunud ja aksessuaarina kohutav). Ning, nagu selgus,täiesti kadumiskindla. See püsis mul mitmeid aastaid. Alati, kui ma ta kuhugi unustasin, otsiti mind või maa alt üles ja anti sirm tagasi.

Ükskord tekkis juba lootus. Nimelt oli vihmavari kadunud juba peaaegu terve nädala. Kuni ma läksin loengusse, mis toimus kord nädalas ühes muuseumis.

See on vist teie vihmavari? Me arvasime juba, et see tuleb meil muuseumi eksponaatide hulka arvata! tervitas mind õppejõud.

Kas see vihmavari on sul praeguseni alles? pärisid muidugi lapsed kohe.

Ei, lõpuks õnnestus mul see siiski ära kaotada ning nüüd olen juba mitmeid aastaid ilusa punase vihmavarju omanik.

Loo moraal on niisiis kenasti illustratsioonil kirjas. Never give up! Siit leidsin!