Loogika kevadkool
1) Ükski raskus ei õigusta kõrvalteede otsimist.*
Hommikulauas, Väikevennaga kaheksi. Teised on juba läinud, meie sööme veel juustuvõileiba ja joome kakaod ja kohvi.
Kakao saab otsa.
Emme, palun tee mulle veel kakaod.
Ei, Väikevend, selleks pole meil küll enam aega.
Noh, aga tee siis nii kiiresti kui suudad!
2)Mis värvi on Napoleoni valge hobune?
Natuke hilisem aeg, raamatukogus.
Ma palun Anne Franki päevikut!
Jaa, vaatame.
Raamatukoguproua klõbistab pisut arvuti taga.
On küll sees.
Läheb riiuli juurde.
Sügab kukalt.
Oot, ma pean uuesti arvutist järele vaatama, kes see autor oli.
3)Kes aru ei saa, on lihtsalt loll!
Õhtul. Väikevend joonistab.
Mida sa joonistad?
Ühte väikest titat. Isaga. Tita on tüdruk, aga ta nimi on Poiss!
*
Tsitaat Vabariigi Presidendi uusaastakõnest.
posted by iibis @ 8:04 PM
5 Comments:
Kusjuures enamasti paneb mind just imestama, et raamatukogutädid teavad kohe raamatut, asukohta ja autorit ja neil on sageli iga raamatu kohta ka oma arvamus - ainult et kas nad tõesti on kõik läbi ka lugenud? Seda oleks küll raske uskuda. Vähemalt linnaraamatukogu kesklinnakontoris on küll mõni letitagune selline (varem oli enamus)!
Ja selles Undseti raamatus - Kristiina Lauritsatütar - mis Kristiina isa nimi oligi? ;)
Minule küll keegi eriti mingit arvamust avaldama ei tule - ju mul on siis selline nägu peas. (Isegi bussis, sel ajal kui ma veel sõitsin bussiga - ei istunud keegi kunagi minu kõrvale, kui mujal vabu kohti oli.) Koduses väikeses raamatukogus on kõik hästi sõbralikud, aitavad kadumaläinud lapse üles leida (raamatukokku võivad meil ära kaduda Väikevend ja Kõrreke), korjavad laste poolt unustatud asjad kokku ja panevad hoiule ning suhtlevad stiilis "võtke see raamat ka kaasa, teil tütar kaks päeva tagasi küsis, aga siis ei olnud sees."
Loogika kevadkool toimus linnaraamatukogus. Sealsete daamide kommete etnograafilist kirjeldust ei oska siinkohal viimase aja kogemuse vähesuse tõttu edasi anda.
Iibis, mul on ka täpselt sama lugu ühistranspordis! Rõõm lugeda, et ma pole ainus.
(Ja isegi kui tõesti ei ole ühtegi vaba kohta, siis jäädakse ennem seisma, kui et minu kõrvale istutaks. Meeldivalt eelarvamustevaba erandi moodustavad siinkohal hullud ja joodikud.)
Täpselt!
Sellised, kes üritavad oma tüükas lõuga sinu õlale toetada, et mugavam tukkuda oleks. Hulludest ma parem ei räägigi.
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home