Hammas aabitsa vastu

Hiljuti hambaarsti juures käies tabas mind ebameeldiv üllatus - vaatame-mis-siin-siis-on tähendas juureravi. Koos hinnaga, mis on peaaegu kolmandik täiskoormusega töötava õpetaja palgast. Mina ei tööta täiskoormusega. Õnneks ei kasvata ma ka oma kolme last ühe õpetajapalgaga.

Hambaarst ise oli tegelikult sümpaatne. Ütles, et nad pakuvad inimestele ka näiteks protsendita tagasimaksegraafikut.

Aga mida teevad näiteks need inimesed, kes töötavadki miinimumpalga eest. Sealt ei maksa vist ka osade kaupa seda mõnda tuhandet krooni - vähemalt, kui peab selle raha eest ka lapsi kasvatama. Sellele küsimusele administraator vastata ei osanudki.

Nemad vist ei käigi meil - või kui, siis hambaid välja tõmbamas, nentis proua pisut kurvalt.

Eakas kolleeg ütles selle teema kohta elutargalt õpeataja leib on peenike, aga pikk.

Kuid siiski mulle tundub, et hambaravi ei peaks olema luksus. Et kõrgharidusega omal erialal töötav inimene ei peaks mõtlema: kas ma saan seda ikka endale lubada. Hambaravi pole ju mingi rinnasuurendusoperatsioon või puhkusereis Floridasse.

Mõni aeg hiljem võtsin ette oma tavapärase topeltkäigu: kui juba raamatukokku vaja raamatud tagasi viia, siis astun läbi ka kõrvaltmaja sekkarist.

Seal sain ka vastuse oma küsimusele.

Kaltsukaproua vestles oma sõbranjega.

See seal T tänaval on selline ülbe olemisega. Aga ma pean ütlema, et minule on ta alati soodustust teinud.

Vestlus käiski hambahindadest. Väljatõmbamishindadest.

Selle hambaravijutu kirjutasin ma tegelikult mõni aeg tagasi valmis. Viimasel nädalal olen aga üldrahvalikult seinalehelt näinud anna-teada üleskutseid, kas inimesed on hambaarstil käimisest loobunud ja kas õpetaja palk on sandikopikad. Tegelikult ei olegi neid komme vaja avada, et teada, mida inimesed arvavad ja kui paljud suudavad endale hambaravi üldseüldse lubada. Pidades muidugi ka silmas seda, et sõna võtavad enamasti rahulolematud. Kooliharidus on meil vähemasti veel tasuta.