Maailmatäis lemmikloomi

Tegelikult oli see juba üle-eelmise nädala lõpus, kui me käisime lastega Pintsu ja Tutsiku teise osa esitlusel. Kõige tähelepanuväärsem oli selle sündmuse juures asjaolu, et Lõvipoiss võitis endale raamatu, sellesama esitletava. Ning mitte tänu loosiõnnele, vaid tänu oma joonistusele! Meie Lõvipoiss, keda ei meelita enamasti mitte mingi väega kodus midagi joonistama. Aga vot seekord ta joonistas kassi ja kassi ümber tumeda tausta, nii et välja kukkus pilt illustratsioonina jutule Pints puhastab korstnat.

Ja vähe sellest! Poiss luges raamatud läbi ka - esimese osa olin lastele just sealtsamast esitluselt ostnud. (See, et Kõrreke raamatud samaks õhtuks läbi sai, oli muidugi ootuspärane.) Lõvipoiss kirjutas loetud raamatu kohe ka lugemispäevikusse sisse, ise kommenteerides: ma pole kunagi ühestki raamatust nii palju kirjutanud!

Raamatud meeldisid lastele väga. Juttudega samaväärt on ka pildid. Loomasõpradele nii palju tuttavaid ilmeid, tundeid ja poose.

Ja kui üks teema juba päevakorda tuleb, siis tuleb ta loomulikult mitmelt poolt korraga.

Oi, see lohefilm oli hea! Ma ei suuda ausalt öeldes isegi meenutada, millal ma viimati lastega kinos käies ei resümeerinud stiilis noh, lastele vähemalt meeldis.

Ritsik kirjutas tegelikult kõik ära.

Mitte ainult film ise polnud hea, vaid just see mõte: inimesed kardavad sageli oma hirmu, mitte selle põhjustajaid. Silmitsi seistes saad aru, et olid kartnud hoopis valet asja. (Üle tüki aja film, mille mõttest oli üleüldse võimalik rääkida ning mille sisuks polnud õige faili käivitamine nupulevajutusega - nagu stamplõppevad mu meelest rohkem kui pooled viimase aja lastefilmid.)



Pildi leidsion sellest filmiblogist siit.