iibise pesast

Saturday, November 15, 2008

Minu asjad. Minu aeg

Loomulikult olen ma puberteedieas teinud läbi etapi, milles kõik materiaalne on ülimalt põlastusväärne. Kohati peegeldub see ka tänases päevas. Ma olen lohakas oma hooldamist vajavate kodumasinate suhtes. Ainus, mille eest ma ajast aega olen armastanud hoolt kanda, on raamatud. Võtan riiulist välja, pühin tolmuharjaga puhtaks. Sätin riiulitesse ümber, püüdes lahendada vastuolu sisu ja formaadi vahel. Sel aastal olen ostnud vähe uusi raamatuid. Krossi mälestuste II osa, Valentine Nõlvaku ja Tamara Miljutina mälestused, Käbi Laretei kirjad. Paar ajaloo-asja soodusmüügist. (Isegi lastele pole eriti ise ostnud, kuna sugulased toovad neile tähtpäevadeks raamatupoe kinkekaarte -- ja nüüd mõned raamatusoovid on neil siis ka jõuluvanale.)

See-eest olen sel sügisel ostnud endale tavatult palju igasugusied muid asju. Lõhna, plaadi, kaks kleiti, poolsaapad (no millega ma neid kleite siis kannan, eksole), tolmumantli. Aga jah, ei ainsatki raamatut viimasel ajal.

Asjadega on meil üldse -- ja sel nädalal eriti -- kummalised lood. Ega keegi pole ju iseenesest pahasoovlik. Kui Pumpernickel ühel õhtul und ei saanud ning suuremate unejutu ajal alla tuli, võttis ta käärid ja oma talvised püksid -- ning loogilise tagajärjena on pükstes (uutes pükstes, niuts!) nüüd augud. Või kui Lõvipoiss tahtis digiboksist väljalibisenud juhet tagasi panna, oli tema kasvu ning juhtme asukohta arvestades loomulik, et nooleke jäi märkamata ning jõudu rakendades surus ta need pisikesed klõkad, mis igaüks oleks pidanud kenasti auku sobituma, lihtsalt puntrasse kokku. Või Kõrreke, kes tahtis külmkapist piima võtta ja tõmbas külmkapiukse lahti nii, et ukseriiul kukkus põrandale ning purunes. (Kõrreke hakkas loomulikult nutma, eriti ebaõiglane oli elu seetõttu, et ta oli just enne omal algatusel tühjendanud nõudepesumasina ja keegi ei märganud kiita.) Või et Lõvipoiss istus minu kõige kaunimale juukseklambrile (olin õhtul peast võtnud ning ta riidekapi peale pannud) kapi otsa ronimise käigus lihtsalt peale ning see purunes. Viimane asi õnnestus ka ära parandada, ilmselt saab parandada, vähemalt mingil moel, ka pükse... muidu oli ilus tants.

Üleeile uut näokreemi karbist välja võttes märkasin, et karbile oli graafiliselt märgitud ka sobilike kreemitajate iga. Mis lõppes ära 35 aasta juures. Kahe kuu pärast siis kortsukreem?! Rahustasin end küll meenutusega, et veel sel suvel küsiti minu käest siidrit ostes kahel korral dokumente... aga siiski.

Üldiselt oli kogu eelnev jutt sissejuhatus. Nüüd tuleb siis see iva.

Paus.

Seda ma tahtsingi ütelda.

Labels: , ,

2 Comments:

At November 16, 2008 at 3:42 PM , Blogger helle said...

Ütlen enne ära, äkki pärast pausi ei tule kohe meelde. Mulle meeldib see blogi - nii südamlik, nii vaimukas, nii mõtlema inspireeriv.
Kui see paus tähendab puhkust, siis seda on ikka vaja!

 
At November 18, 2008 at 2:27 PM , Blogger epp said...

nojah. aga igatahes - baby, come back, nagu laulsid mait ja ester.

 

Post a Comment

Subscribe to Post Comments [Atom]

<< Home