Väikeste poiste päevad

*
Papa tudub, teatas väike Pumpernickel. Tormas rõõmsalt pori sees. Lakkus metallist hauapiirdeid.

See sügis on siis esimene, kui minna tuli surnuaiale.

Tegelikult tahtsin ma kirjutada oma isast. Alustasin kaks korda. Ning ei osanud ühtäkki mitte midagi öelda. (Mitte et mu isa oleks olnud igav inimene.)

*
Kirjutan siis esmalt oma poegadest. Lõvipoisil oli pühapäeval võistlused. Korvpallivõistlused. Väikeste poiste sporditegemisel on emotsioone rohkem kui olümpial. Lõvipoiss ei ole väga osav korviviskaja (korvpallis pole veel kahte kuudki käidud) -- aga ta on kiire ning palli eest võitleb viimase veretilgani. Seetõttu vilistati talle ka mitu jooksu. (Unustas põrgatamise, kui palli juba kätte sai.) Mõned väikesed korvpallurid olid ikka päris pisikesed kasvu mõttes, kuid tahtmine mängida oli poistest endist suurem. Treenerile kuuletutakse pilgust ja poolest sõnast.

Pumpernickel seevastu käis eile esimest korda teatris. (Tähendab, ta on küll käinud ka aasta ja ühe päeva vanusena Bullerby lapsi vaatamas, aga see ei loe, kuna ta tookord magas suurema osa etendusest sõna otseses mõttes maha.) Nüüd vaatasime lastega Lotte reisi lõunamaale. Pumpernickel jälgis huviga. Kollid kapis!, teatas ta, kui oli (tühja) lava pilguga üle mõõtnud. Kolle välja ei ilmunud, kuid Lotte ja Bipo olid samaväärselt huvitavad. Alles vahetult enne lõppu murdsid väsimus ning hämar saal ema süles istuva Pumpernickli. Kui hakati aga plaksutma, tegi ta esimesed plaksud läbi une, seejärel aga virgus ning plaksutas innukamalt kõigist. Lee!* nõudis ta, paraku aga tulutult.

*
Minu isa oli väike poiss kuuskümmend aastat tagasi. Sõja lõpus sattus ta nelja-aastasena Austria põgenikelaagrisse. Ning jäi sinna, kuni nad kuus aastat hiljem emaga tagasi tulid. Tulid tagasi, nagu seda tegid vähesed. Tulid tagasi ennekõike seetõttu, et mu isa igatses nii väga oma isa järele. Eesti poiss, heledapäine (nagu minu lastest ainsana Pumpernickel). Aga eesti keelt ta enam ei osanudki. Lapse (ning keelte peale andeka lapse) osavusega õppis ta selle kiiresti uuesti selgeks. Ning laagrikaasavarana valdas vabalt elu lõpuni ka saksa ning vene keelt. (Saksa keelt küll austria murrakus.) Lisaks olid tal meeles üksikud laused serbia keelest. Näiteks: tulge poisid, lähme kiiresti koju!

Sõja-aja lapsena, võõral maal, oli ta näinud pealt, kuidas talumees, kelle juures töötasid mõned põgenikest naised, torkas heinahanguga surnuks ühe naise õunaraksust tabatud poja.

Enamus mälestusi olid tegelikult helged. Ameerika sõduritest, kes jagasid oma toidupakkidest magusat. Üks sõdur olevat väikesse blondi poissi koguni sedavõrd kiindunud, et tahtis teda endaga Ühendriikidesse kaasa võtta. (Kindlasti pervert! ütleb tänapäevaen teadlik lapsevanem... Siis seda niimoodi ilmselt ei mõeldud. Aga ema, minu vanaema siis, loomulikult oma poega võõrale sõdurile ei andnud.)

Pühapäevasest kakaost.

Puutükkidest, millega poisid mängisid, mõeldes need autodeks.

Oma kahest imeilusast muinasjuturaamatust, mida vanaema aga Eestisse naastes kaasa võtta ei julgenud (võib olla tegi õigesti ka).

Kui nad emaga Eestis tagasi olid, mõeldi teda algul vene kooli panna. Kui te seda teete, siis mina enam teid tunda ei taha! oli öelnud isa vanem vend.

Nüüd lamavad nad, kaks venda, kõrvuti Raadil. Koos oma isaga.



*tähendus: veel! Öeldakse alati väga nõudlikul toonil.