Võrdsus majas

Kõik sai alguse Lõvipoisist. Või, kui olla täpne, siis tema kõrrejoogist. Mille ma olin talle trenni kaasa andnud. Lõvipoiss tuli trennist, kui meil õhtusöögilaud just kaetud sai. Ning maandus oma kohale. Et veidi aja pärast püsti hüpata ning trennikotist oma kõrrejook välja võtta.

Loomulikult tõstis väikevend Pumpernickel seepeal kisa. Tema tahab ju ka kõvvejooki. Kapist! teadis ta samuti. Seal oli mul tõepoolest kõrrejook. Üks kõrrejook.

Pöördusin suure õe poole. Küsisin, et kas ta on nõus, kui ma annan kapisoleva joogi väikevennale ja ostan siis talle järgmisel päeval uue. Kõrreke tundus täiesti mõistlik. Jah, palun väga. Kõik näis kena.

Ühel hetkel märkasin, et tüdruk istub lohakalt ning juhtisin sellele ta tähelepanu. Millele järgnes pisaratetulv. Mina jah teen kõik valesti ja mina joogu teed, kui teised saavad kõrrejooki!

Olukorra päästis mulle meenunud muna. Roosat värvi üllatusmuna, mis kes-teab-mis-ajast mul üksikuna köögikapis seisis. Lubasin siis selle Kõrrekesele ja maailm ei tundunudki enam nii ebaõiglane.

Ning tõestmaks, et head asjadki tulevad ikka hulgakaupa, jalutas ühel hetkel mu tütreraasu taldrikus pisike punane lepatriinu. Laste, eriti aga Kõrrekese vaimustusel polnud piire. Lõpuks viidi putukas minu ettepanekul keldrisse.*

Muna ümber olnud šokolaadist said vennadki osa. Roosa muna sisemuses peidus olnud käevõru neid, jumal tänatud, ei huvitanudki.

Ning mina, peab tunnistama, ei tea, mis see siinkohal õige on. Kas iga hinna eest võrdsust jalule seada püüda -- või...






*Ega ma muidugi väga kindel pole, et see soovitus just õige oli -- aga väljaviimine ei tundunud samuti õige... Kui keegi siinseist lugejaist ütleks, mida teha novembris tuppa sattunud lepatriinuga, siis ma jätaksin selle tuleviku tarbeks meelde küll.