Kõik on suhteline -- üks vana india lugu ja kodukanakogemus

Oli kord üks õpetatud mees, kes palus end vastu võtta ühel jõukal kuningal. Ta lubas kuningale näidata imet, mille sarnast see veel kunagi näinud ei olnud. Kuningas, kes oli tüdinenud pooleks saetud naistest, maonahakadest, kes ärkasid ellu ning omavahel võitlema hakkasid ning muudest sama labastest trikkidest, oli võrdlemisi umbusklik. Tark, kellel polnud trikikompsugi, palunud valitsejal endale lihtsalt silma vaadata.

Samal hetkel ei istunud valitseja enam mitte oma troonil, vaid oli ühtäkki hoopis välul, kus nägi uhket musta hobust. Tal õnnestus hobusele selga ronida ning see hakkas siis kihutma. Kihutas kaua, kuni ühes tihnikus takerdus kuningas okstesse ning hobune kappas minema. Valitseja nägi puuokstel rahulolevat ahviperekonda, kes üksteise karvastikust kirpe otsisid. Tihnik ise tundus lõputu ning maapinnale laskudes räbaldusid uhked riided ja keha oli täis vermeid.

Vaevatuna hakkas ta edasi minema. Alles mitme päeva pärast, nõrkenu ja näljasena, kohtas ta üht naist toidukorviga. Naine oli jänesemokaga ja madalast kastist. Toit korvis pidi olema ta puuraidurist isale. Mees palus süüa, kuid naine ütles, et süüa võib mees saada vaid siis, kui ta naiseks võtab. Mis vaesel mehel üle jäi.

Nad abiellusid, said neli poega -- ning kui puuraidurist äiapapa suri, sai mehest perekonna pea.

Ühtäkki tuli maale põud ja nälg. Mees saatis kolm vanemat poega, keda ta eriti ei armastanud ja kes ea poolest olid juba keskikka jõudnud, ise endale toitu hankima ning asus ka ise naise ning noorima pojaga teele. Naine tänitas ja õiendas -- nii seetõttu, et ta oli vanimad pojad minema saatnud kui ka seetõttu, et ta ei suutnud mingit toitu hankida. Mees ei teinud naise jutust väljagi. Siis aga hakkas nälginud poeg lihast sonima.

Mees käskis naisel-pojal ootama jääda. Ütles neile, et mingu nad kaljunuki taha -- ja oodaku, kui tuli on kustunud -- siis leiavad sealt kindlasti küpsetatud liha.

Aga sa ise, küsinud seepeale naine.

Mees kes oli liigutatud, tajudes esmakordselt, et ta naine temast siiski hoolib, ütles, et ärgu nad tema pärat muretsegu. Ta läks, süütas lõkke ning hüppas tulle.

Kunigas tegi silmad lahti. Ta istus oma lossis. Võõras oli kadunud.

Imestunud kuningas küsis oma nõuandjatelt, kaua ta õigupoolest ära oli olnud -- oli ta ju elanud vahepeal seitsmekümneaastase elu.


Oh, vast tukastasite mõne minuti.



Nii. Ma saan aru, et aeg on suhteline mõiste.

Aga et maht...

Ning tõesti. Kui laps A ajab maha väikevenna tillukese kruusi järelejäänud piimaga -- ning laps B kallab natuke piima oma kruusist mööda ning laps C valab piima klaasist kruusi ning natuke ka põrandale -- kuis siis on võimalik, et põrand iga kord UJUB piimast?!

Selles ma muidugi iseenesest ei kahtle, et puhas põrand, see on kaunitest kunstidest kaduvaim.

Aga jutt, see on pärit loomulikult jumalatest ja deemonitest.