Meie ja nemad

Olen tähele pannud, et sallimatus peidab end sageli sõnade taga: ma olen muidu tolerantne inimene, aga /.../ Ja selle aga taga on siis selle ebatolerantsuse põhjendus. Iga kord, kui mõni selline üldist huvi pakkuv diskussioon on (virtuaalselt) käimas, annan ma enesele sõna, et nii, nüüd aitab. Enam kunagi ei klõpsa ma lahti ainsatki kommentaari. Aga inimene on loomult nõrk (või siis mina, kes ma siinkohal oma isiklikku iseloomunõrkust millegi üldinimlikuga välja püüan vabandada).

Üks lihtsamaid võimalusi sellisel Delfi Kommentaatoril (võtkem seda siinkohal kui koondnimetust) end hästi tunda näib olevat enese võrdlemine teistega mõne välise tunnuse abil. Rass, rahvus, seksuaalne orientatsioon, laste arv. Mina olen eestlane. Valge nahaga. Normaalne, s.t hetero. Ei sigi nagu küülik (ühes kunagiloetud netikommentaaris kasutati viimast väljendit ühe kolme(!)lapselise pere kohta). Need kes seda pole, on vastava tunnuse koha pealt juba olemuslikult puudulikud.

Kui rääkida Ühendriikide presidendivalimisest (no kuhu ma ikka mujale oma jutuga tüürin), siis olen täiesti nõus võrdlusega, et presidenti valiti otsekui kogu maailmale. Kaasa elamine oli Eestiski tajutav. Ja kui mul enesel varem ka väga konkreetset seisukohta polnud, siis peale asepresidendikandidaatide teatavakstegemist tekkis minus küll hirm. Väga rumal inimene ühe infarkti kaugusel Valgest Majast pole just meeldiv perspektiiv. Nii et isiklikult ootasin tõesti Obama võitu, kuigi kõigi tema seisukohtadega kaugeltki nõus ei ole (nt ajapiiranguta abortide küsimus, Ühendriikides võib ju pmst kuu enne oodatavat sünnitust naise enesemääramise õiguse sildi all lasta raseduse katkestada). Aga see selleks.

Nördimusavaldused neegerpresidendi üle koguni Ku Klux Klan'i mängu tuues on minu jaoks praegu XXI sajandil, meie kõrge keskmise haridustasemega riigis siiski sügavalt mõistetamatud. Kas tõesti on Delfi Kommentaatori ainus põhjus millegi üle uhkust tunda tema (õige) nahavärv? On tal siinkohal mingi isiklik panus?

Ah, mis siin rääkida rahva vabal tahtel valitud presidendist! Kui mina oleksin vaene neegrinaine koos oma lastega mõnes vaeses kodusõjaohtlikus Aafrika riigis, ja kui minul oleks võimalik minna kuhugi, kus mu lastel oleks tagatud täis kõht, kooliharidus ning ma vabaneksin igapäevasest hirmust, et naaberhõimust võidakse tulla ja tappa näiteks minu mees, vend ja pisipojad -- jumal küll, ma läheksin ju kohe! Tagasi kah ei vaataks!

Sarnane sallimatus ilmneb ka teisel Delfi Kommentaatori lemmikteemal, homoseksuaalsusel. Muidugi on ta väga salliv, aga... noh, näiteks lapsendada need imelikud ju ikka ei tohiks. Paraku ei panda siinkohal tähele väga olulist loogikaviga: kui heteroseksuaalsus oleks otseses korrelatsioonis vanemliku võimekusega, ei olekski ju neil teistel kedagi lapsendada. Mõned aastad tagasi näidati enne isadepäeva telekas filmi kahest hollandi mehest, kes olid võtnud endale hooldusele puuetega lapsi. Neid, keda teised ilmselt tahtnud polnud. Ühe lapse bioloogiline isa ei tundnud oma last isegi pildilt ära ega teadnud ta vanust. Aga lapsendamisest keeldus põhjendusega: nad pole ju normaalsed.

Järgmisel päeval ütles üks tuntud kirikuõpetaja: sellise filmi näitamine seoses isadepäevaga oli vale. Kas tõesti olid need kaks meest selles filmis need suurimad patused?

Minus tekitab hirmu nende Delfi Kommentaatorite hulk. Virtuaalse sõnavõtu taga on ju tuhandeid reaalseid inimesi. Siinsamas, minu kõrval. Minu laste kõrval.