iibise pesast

Thursday, June 4, 2009

Nimed ja stereotüübid. Moodsa aja klassika

Sattusin lugema möödunud nädala ajalehe vahelt reklaamtekste, mis olid edastatud blogide vormis. Huumorinurk missugune!

Juba tüüpide välimäärajad ütlevad meile, kellega samastuda.

Toomas töötab investeerimispangas ja tööle kulutab ta suurema osa oma ajast. Vabad õhtupoolikud kulutab Toomas spordile või sõpradega kokkusaamiseks. Tooma ajaveebi nimi on Terve mehe tegemised ning päitsis foto ülikonnastatud-lipsustatud Tervest Mehest, juuksed ületöötamisest salkus (aga võib olla on tegu hoopis moodsa geelsoenguga?).

Ent anname siinkohal sõna Toomale.

Peale tööd E-ga teatrisse. Ma ei saa aru, miks nad seda Linnateatrit kiidavad. Viis tundi mingit igavat Tammsaare-joga. Aga E-le meeldis. /.../ hakkab rutiiniks kujunema. Võtsin suure Mexicana pitsa ja lükkasin ahju, praegu närin seda.


Kommentaarid armastavalt E-lt stiilis Sa oled lihtsalt natuke rumal, mu kallis!

Lugeja naeratab.

Pole kahtlustki, mees on terve!

Seevastu Merike kirjutab sulnist ajaveebi Mõned perepildid. Teda on iseloomustatud kui õnnelikku pereema, kes kasvatab kolme last ning veedab suurema osa päevadest pere eest hoolitsedes. Fotolt vaatab vastu malbepilguline daam, eakohaselt (eks me kõik pärineme oma parimatest päevadest!) patšokistatud ning laines poisipeaga.

Kas kedagi üllatab pereema suurim mure: Hirmuhigi tuli lausa otsaette, kui ma mõtlesin, mis siis saab, kui kirbud tita peale ronivad. Kuidas ta oskaks sulle ütelda, et valus on, kirp hammustas pepust?

Kommentaare pole. Kes see ikka pereema blooge kommenteerida võtab. Kui, siis mõni teine pereema, kes jagab oma kogemust kirpude ja titepepude vallas.

Kolmas blogard on neiu Krislyn, kes pärast gümnaasiumi lõppu kolis Rakverest Tallinnasse ning töötab ettekandjana. Vaba aja veedab sõpradega pidutsedes. Ajveebi nimi meil viimases kahelda ei luba, sest Krislyn ütleb: pane täiega!

Juures pornostaarilik foto blondeeritud ning kunstküünestatud piigast.

Tekst on suisa kunstiteos.

Õhtul klaabi. Muidu kuul nagu, a Helka kakkas sealt migit võrkpallurit sebima, Mairokil oli jummala, et midavärki kogu aeg, ma siis tirisin Helka kaasa ja tõmbasime jee sealt. /.../ A dropp deed kui mõnus, päike tõuseb, linnud röögivad, väike wurst.

Kommentaarid on sama võrratud.

Anonymos said: vähe ei ole ise kadeeeeeeeeeeeeeee... Eriti ee hommik! Tahan GRILLWURSTIIIIIIIIIIIIII!!!! Võtame järgmine nvahetus Ketsi käest Chevy bussi, see on mingi laik 2K 3 päeva??????? Enibodi????


Nii et jah, paneb küll. Täiega.

Tõepoolest, reklaam on stereotüübiklassika. Kas kujutaksime ette pereema Krislynit, karjäärinaist Merikest (keda tema kultuurilembene poiss-sõber Linnateatrisse lohistab) ning kelner Toomast, kes hüüatab läbi oma ajaveebi: Ja võtke mulle /.../ kaks suurt Vichy vett, see on minu jook täna! Icccccc!!!

Pee-Ess! Mis neid kõiki ühendab? Loomulikult elupäästja, ööpäevaringselt lahti olev bensukas. Otsekui Jumalaema Kirik Pariisis, kus kõige erinevamate ühiskonnakihtide esindajad palvetades kohtuvad.

Labels:

3 Comments:

At June 5, 2009 at 7:37 AM , Anonymous Anonymous said...

Perfekt puäntiert... mein respekt!

 
At June 8, 2009 at 10:48 AM , Blogger luize said...

Väike täiendus: inimesed, kellel ei ole autot, kes ei käi öösiti kolamas ning kellel on mõistus muidu enam-vähem kodus, ei satu bensukasse ikka aastaid mitte sugugi.
Ehk siis ei ühenda päris KÕIKI ühiskonnagruppe. Kui nüüd tähti järada.

 
At June 8, 2009 at 7:59 PM , Blogger iibis said...

Ütleme, et minu tekst lähtus reklaamtekstist.

Muidugi ei sattu kõik inimesed bensukasse. Ja mõte, et kolme lapse ema sooritab oma planeeritud toiduoste bensukast on ju iseenesest sama kummaline nagu kogu see algtekst.

 

Post a Comment

Subscribe to Post Comments [Atom]

<< Home