Faunast

Kass Siisi saabus meie perre päevapealt kaks aastat tagasi. Lapsed mängisid õues (meie eelmises kodus), hästi soe kevad oli. Kuni nad tulid tuppa küsimaks, kas nad võivad ühele toredale kassile anda meie Loorikesest (kes läks kurvastaval kombel kolimise ajal kaotsi -- nagu Nuhklooma vanemad) järelejäänud krõbinaid. Krõbinaid ma neile ei andnud, sest ei tahtnud uskuda, et lastega sõbrustama tulnud kass tõepoolest näljas olla võiks. Aga peatselt oli hallikas tokerja karvaga loom nendega koos toas ning sai otse loomulikult ka need jutuksolnud krõbinad. Kõhu täis söönud, käis hindavalt meie toad ükshaaval läbi, pidas kõlbulikuks, ning meile ta jäi. Keris end toolile magama ning esimesed päevad peamiselt pesi, sõi ja lõi nurru. Süstemaatilise ja põhjaliku kasukapuhastamise tagajärjel ilmus tokerja halli kassi alt välja valge, pika ja siidise karvaga olend. Nii raadios kui netis tehtud katsed leida ta peremees jäid (siis juba meie rõõmuks) tagajärjetuks ning panime talle nimeks Siisi. Loomaarsti hinnangul võis Siisi meile jõudes olla nii 9-10 kuu vanune. Oma praegusse koju kolides kohanes Siisi meist vaat et kõige kiiremini ning on nautinud tohutut populaarsust siinsete kõutside seas. Eelmisel aastal lugesin puuriidal märtsikuus kokku maksimaalselt seitse kõutsi, sel aastal (kuna talv oli soe, siis juba veebruari lõpus) viis. Meie Siisi väljavalituks on kena noor isakass, kes elab paar maja edasi ja on sileda musta karvaga. Kui nad kokku saavad, hõõruvad ninasid vastamisi.

Praeguseks on õnnelik paar juba seitsme lapse vanemad, kellest kolm vanimat -- Marta, Liine ja Oskar -- elavad oma kassielu juba iseseisvalt.

Hoolimata perekondlikust kassipidamisest ütleb Pumpernickel kõikide loomad kohta auh-auh. Koerad, kassi, karud, krokodillid. Ilmsi ja pildil. Meil on paar auh-auhi meie igapäevamarssruudil ning Pumpernickel ootab neid huviga. Kui tema vanem õde Kõrreke koeri kardab ja läheb parema meelega üle tee, siis Pumpernicklis tekitab ükskõik kui vali haukumine vaid vaimustust. Ja täna oli tema tõeline suurpäev, kui otse Tamme staadioni mänguplatsile ilmusid kaks kena ja suurt auh-auhi, keda seni oli Suurel Koerasõbral olnud võimalus vaid aia tagant imetleda. Pumpernickel ajas neid mööda mänguväljakut taga ja tohtis neid silitada ja karvustada. Loomulikult käis kogu tegevus lakkamatu haukumise saatel. (Haukujaiks ei olnud seejuures hästikasvatatud koerad...)

Esimene selgelt haukujatest eristuv liik oli kanad. Need ja teisedki linnud on Pumpernickli jaoks kok-kok. Kõige imepärasem oli näha kanu jalutuskäigul, meist mitte kaugel asuvas Räni tänava hoovis. Seisime (Pumpernickel istus muidugi oma tõllas), vihma sadas, ja Pumpernickel vaatas kanu ning kaagutas imetlevalt. Kusjuures oleme ka hiljem sealt majast möödunud (ikka nende imelinnukeste nägemise lootuses), kuid kanu pole paraku näha olnud.

See-eest nägin täna selle kevade esimest kolme kärbest. Selge meeldetuletus, et pole see suvi midagi üksainus suur õndsus.