Kust tulevad Tädid?

Tädidega on see naljakas asi, et mingisugusest eagrupist alates on nad ühel hetkel olemas. Kes nad sellised on?

Välised tunnused on varieeruvad. Olen näinud peaaegu anorektiliselt kõhnu - kui ka tüsedaid, kelle ainus nähtav lihas liigutab lõugu. Sageli on Tädid rullsoenguga - aga on ka blondeeritud või värvitud juustega - soengutrend on enamast pärit ajast, mil see oli popp ja noortepärane (nagu ka tädi ise tollel ajal). Tädi riietus on ennekõike praktiline - mugavus ei maksa kunagi lõivu stiilsusele. Tädi välimuses puudub igasugune vihje sex appeal'ile.

Tädisid võib sageli leida konroritöölt, lastega, eriti väikelastega tegelemast (no kes ei mäletaks koduvana tädi kasvatuslikke mänge!), aga ka lotot müümas või haigeid hooldamas (vanasti öeldi selle töö kohta sanitar). Töökoht on enamasti väikesepalgaline.

Väljaspool tööd kohtab Tädisid nii kaubanduskeskustes (kus nad käivad rohkem hindu ja inimesi vaatamas kui ostmas) ja turul (seal nad küll ostavad). Sageli tegelevad nad isiklike või lähisugulaste lastega.

Tädidel on enamasti lapsed, mõnikord ka mehed. Lapsed on tädide elu mõte. Mehed lasevad Tädide juurest jalga -- tädide juurde jäävad siiski enamasti vagurad ja väga kodukesksed mehed. Tavaliselt olid siis juba selliste meeste emad Tädid.

Üldiselt pole Tädid elult ise tasuta lõunaid saanud - ning kaasinimeste abistamisega on nad ettevaatlikud. Kõigile (peale oma laste ja mõningate lähisugulaste) mõõdetakse täpselt ja teenitult. Välja arvatud nõuandeid ja hinnanguid - neid jagatakse tasuta kõigile ligimestele. Hinnangud on trafaretsed - no ma ütlesin kohe, et nii Mallel selle mehega läheb! -stiilis. Või: ja vaadaku Sirje ette, see mees võtab tal veel korteri käest ära ja kuhu ta siis oma lastega läheb?!

Tädi väärtushinnangud on valdavalt konservatiivsed, ehkki teatud juhtudel lisandub sinna ka mõningaid tähelepanekuid kaasajast - mis üldjuhul ei kannata muidugi välja võrdlust vanade aegade ja kommetega. Tädid pakuvad alati välja standardlahendusi. Abielluda mõne mehega, lahutada, kolida vanemate juurde, kolida vanematest lahku, sünnitada laps või teha aborti. Konkreetne lahendus probleemile tuleneb juba Tädi elukogemusest.

Üldiselt ei kannata Tädid vastuvaidlemist. Ka leebemad isendid nende hulgast muudavad harva väljakujunenud suhtumisi. Näiteks on Tädid alati väga kategoorilised loomapidamise küsimuses. Kas loom on enam-vähem lapsendatud või siis visatakse laps koos kutsika-kassipojaga välja, sest kes neid karvu ja loike jõuab koristada!

Teema, mida tädid hästi valdavad, on plekieemaldus - nii riietelt, majapidamisest kui ka renomeelt. Veel teab tädi hästi erinevate kaupluste põhitoiduainete ja kodukeemia hindu. Tädi lehitseb alati kõik koju tulnud postimüügikataloogid korduvalt läbi (ehkki enamasti ei telli midagi).

Tädi mäletab tavaliselt, et ta luges noorena mõnda raamatut. Näiteks tean tädi, kes, kui juttu tuleb kirjandusest, räägib alati, et luges kunagi koguni Stepihunti. Olevat talle meeldinud. Üldiselt on Tädi raamaturiiulis kindlasti olemas salmiraamat, kust leiab igale õnnitluskaardile sobiva salmi. Ajakirju Tädi enamati ei telli, aga laenutab raamatukogust, ning üks usin tädi koguni paljundab (seda saab tööl tasuta teha).

Miks ma seda kõike kirjutan?

Olen ma siinjuures küüniline?

Tegelikult vist mitte. Paljud Tädid on võltsreipusest hoolimata tegelikult väsinud. Ja sageli väga üksildased. Nad on elanud oma parimad aastad lastele, tihti neid üksi kasvatades. Paratamatult tekib klammerdumine pisikeste asjade külge. Paratamatult surub nii materiaalsete, emotsionaalsete - sageli muidugi ka vaimsete - ressursside nappus peale vajaduse iseenda pealt maksimaalselt kokku hoida, võimaldamaks lastele seda, teist ja kolmandat. No missugune ema ostaks endale uued kingad (vanad käivad veel küll, kui lasta kontsaplekid ära vahetada ja väga lähedalt ei vaata), kui lapsel on tossud väikesed ja kooli teatriraha viimata. Tõsta siis nende igapäevamurede kõrvalt kvalifikatsiooni, mine huviringi või sõbrale külla (ilma lasteta, ma mõtlen). Kes vaatab laste järele? Kes koristab? Kes peseb? Süütunne vaevab iga pleki, lapse toodud halva hinde, parematele jahimaadele putkanud mehe ja võimaluste nappuse pärast niigi. Võimalused, need on midagi, mis on kellegi teise jaoks.

Teema üle mõtlema pani mind paar seika meie absoluutselt võrratult Muumimaa-reisilt turismigrupiga.

Tädi, kes võtab buffet-lõunastamisel lisaks kohapeal ärasöödutele ka bussi kaasa kaks jäätist. Tasuta saab ju! Eneseväärikus on selle kõrval väike küsimus. Aga ehk ei saagi ta enesele igapäevaselt isegi nii palju jäätist lubada, nagu tahaks?

Tädi, kes kriiskab kümneminutilise toidupoepeatuse üle pealinnas - peatus tehti paari meesisendi soovil, kellest üks ei varjanudki, et tahab endale õlle osta - aga kas KÕIGI käest küsiti?! Meil on vaja veel täna koju jõuda! (Tõsi, pahameel raugeb mõnevõrra, kui selgub, et tänu bussijuhile toodud õllele saab tädigi oma kodule päris lähedale). Tädi teab, et elus läheb paljugi viltu, sest tema käest lihtsalt ei küsita. Ja need mehed oma soovidega... Igal juhul ei julge tädi peale juhtunut enam oma lapsele metsapeatust küsima tulla...

Ja võib olla on äratundmisi ka mu enda elus? Või siiski (veel) mitte?