iibise pesast

Tuesday, August 19, 2008

Ema kadunud asjad


Füüsika polnud kooli ajal mu tugevaim külg, kuid absoluutselt elulist aine jäävuse seadust kordan enesele päris sageli. Et aine ei teki ega kao, aga võib muutuda ühest olekust teise. Elu lastega ei lase elu materiaalsemal poolel kuidagi ununeda.

Materialiseerumine ei tähenda ainult laste asjade lakkamatut juurdevoolu (viimane on märgatav eriti praegusel koolieelsel ajal, kui harva õnnestub poest väljuda ilma järjekordse plastiliinikarbi või sokipaarita). Ja see on iseenesest mõnevõrra hirmutav.

Elu lastega tähendab ka omaenese aja ja armsate asjade hulga pidevat kahanemist.

Meenub, et enne laste sündi armastasin ma ehteid. Pea iga riietuse juurde oli midagi sobivat. Ma ei tea, kuhu need on kadunud. Aeg-ajalt juhtub kapiriiulilt pihku mõni vana käevõru või kee. Aga suurem osa oleksid kui õhku haihtunud.

Mu armsaim kruus on purunenud tuhandeks killuks.

Mu Silvetilt on rebitud kaaned.

Minu arvutist on jälgijätmatult kustutatud suve parimad pildid.

Igapäevaselt on raske teinekord leida äralõhkumata pastakat, tindipliiatsit, mille kork ei vedeleks mänguasjakorvis -- või ka lihtsalt märkmepaberit, mis poleks ära kulutatud mänguraha tegemiseks. Leiad oma silmapliiatsi prügikastist ja teed kindlaks, et sellega on püütud joonistada. Olles pannud vahetult enne kodust väljumist selga puhtad riided, avastad ikka juba kodust eemal olles, et keegi on jõudnud pühkida su heledatesse pükstesse oma mustikajogurtise suu. (Mustikajogurti uus ja tahke olek siis vist...)

Päevad, mis on täis lärmi ja lollitamist ja pisijagelusi -- ja olekski kummaline kui see oleks teisiti.

Hiline õhtu -- mis on seni aastaid, ka peale vanemate ning hästimagavate laste sündi kuulunud mulle endale -- õhtu täis Pumprnickli, minu lapsöökulli lakkamatut rõõmsat sädistamist.

Ei asju, ei aega. Või siiski? Ehk on hoopis ülesanne tulla toime olemasolevaga? Tõeline andmine saabki ju sündida vaid siis, kui annad midagi, mida ise hindad. Või õppida hoopis omaks pidama elu koos oma lastega, nautida seda pidevalt muutuvat väikest süsteemi. Kogu sinna juurde kuuluva süsteemitusega.

Labels:

1 Comments:

At August 20, 2008 at 5:39 PM , Blogger ritsik said...

Kohtasin mõne aja eest tuttavat. Ja kus siis lapsed on? küsisin mina. Ahh, siin ja seal, vastas tema. Meil on mehega nüüd see aeg, et tõuseme hommikul üles ja mõtleme, mida me TAHAKS täna teha.
***
Tema noorim järeltulija on 15.
Nii et sul läheb veel natuke aega selle "mida ma täna tahaks teha" tasandini :)
Samas elu on ju huvitav, ma ei tea, kas ma blogidagi viitsiks, kui lapsed mind iga päev nii positiivselt kui negatiivselt ei üllataks.

 

Post a Comment

Subscribe to Post Comments [Atom]

<< Home