Väikese ülemerereisi kroonika

Põjuseid, miks üks eestlane -- või isegi mitu tükki korraga - kuigi mitte eriti suurtel kiirustel -- peaks Soome minema, on muidugi erinevaid. Lagritsasõltlased mõistavad niigi. Muumiorufännidest rääkimata.

Alustasime reede varahommikul. Kodinad ja unised lapsed Tartus bussi peale. Nagu ka teised emad-lapsed. Sekka ka mõni isa. Laevasõit Supermerikassil. Tundus hea mõte, et olin laste rahakotid enda käekotti hoiule võtnud -- vähemalt Lõvipoiss oleks oma hoolega kogutud reisiraha suutnud edukalt juba laeval ära kulutada. Läbi Helsinki sõites mõjus uinutavalt giidi jutt. (Kõrreke nimetas giidi reisi esimesel päeval inkvisiitoriks ja teisel rekvisiidiks -- no mõnikord lähevad ju võõrsõnad segi, eks ole.)

No igatahes jõudsime õhtuks Naantalisse ja sealt sõtisime väikese laevaga Väski saarele. Saime kaljuseina mööda üles ronida (2/4 meie perest) ja köie abil kõrgustes liuelda (3/4 meie perest). (Viimase tegevuse puhul ei saa jätta meenutamata, et kaks suve tagasi sain sama köiesõiduga hakkama seitse kuud rasedana -- vahest seetõttu ongi Pumpernickel nii rahutu?) Lisaks ajasime taga siga (1/4 meist), ronisime ja tormasime muidu ringi (3/4). Fotoaparaadi akupatareid andsid selle kõige peale otsad, nii et pilte sain teha uuesti alles õhtul (loomulikult on nõnda korralikel inimestel, nagu seda olid meie reisikaasalsed, kaasas nii laetud tagavarapatareid kui ka laadijad).

Ööbisime kämpingus, nagu me ette teadsime, mugavusteta majades. Kui sisse astusime, järeldas Kõrreke, kes pidas maja sinivalget interjööri väga maitsekaks, et mugavustega majakestel on ilmselt kööginurgas seljatugedega toolid. Aga üldiselt, hoolimata WC ja vee puudumisest, oli majake armas ja Kõrrekese ettepanekul nimetasime ta lihtsalt ilusa vaatega majaks. Meie vaade, niisiis:




Õhtul selgus, et lisaks kaisuloomadele (minu poolt sissepakkimiseks heakskiidu saanud) oli Lõvipoiss oma Auhile kaasa võtnud ka teki ja padja, sest kuidas ta siis muidu magab. No igatahes tundus, et magasime kõik hästi.

Järgmisel päeva veetsime Muumimaal. Kes teab, see mõistab isegi. Muumimaja trepil:




Pumpernickel katsus kõiki trolle, vaatas kahte etendust ning kõndis läbi seikluste raja talle jõukohased osad. Kui ära väsis, anti talle tõld ette. Üldiselt meeldis talle kõik, v.a hommikune hetk, kui tuli bussist välja tulla ja Muumimaale jalutada ning õhtul, kui tuli jälle bussi tagasi minema hakata. Kõrreke ootas kõige enam eelmisest korrast tuttavaid labürinti ja nõiamaja. Lõvipoiss hoidis traditsioonilist joont -- tema lemmikkohaks oli Muumimaja. Üldiselt jäi kaheksast tunnist ilmselgelt väheks, et kõik kohad soovitud arv kordi läbi käia, ning taskurahast tuli ilmselgelt puudu, et kõik soovitud muuminänn endale poest ära osta.

Hetk õhtust, kui olin läinud ise vett tooma ning olin palunud Kõrrekest-Lõvipoissi väikevenna järele valvata. Lill-lill, hõigati mulle juba kaugelt.




Järgnevalt pildilt on tuvastatavad ka lapsehoidjad.



Järgmisel hommikul sõitsime Serena poole. Serena veepark kõlas vist umbes 1990. keskpaiku kui iga eestlase unistus. Nüüd mõjus ta natuke naljakalt: pleekinud kunsttroopika, pisut väsinud pesemisruumid ja väga palju vene keelt. Aga lastel oli lõbus. Isegi Pumpernickel tatsas natuke lastebasseinis omal jalal ringi ja tundis end igati hästi. (Veel juuni algul Aura veepargis kisas ta kõrvulukustavalt kogu külastuse aja ja klammerdus minu külge nagu koaalapojuke).

Õhtul jälle Helsinki, säält Merikassile ning uuesti bussi. Bussis kogunesid siis kõik seltskonna suuremad lapsed tagaistmele anekdoote jutustama ja itsitama. Tartuks magasid aga absoluutselt kõik lapsed peale Pumpernickli.

Kui taksoga koju sõitsime, kõlas tervitusena raadiost laul pealkirjaga Sul on õige kaunim kann. Koos tervitustega ühele saunaseltskonnale. Nii et koju tagasijõudmine on ilmselt kahjuks sama reaalne kui meie reis.

Igiunetu lapsena jõudis Pumpernickel kodus veel reisipildidki üle vaadata (õde ja vend ei jaksanud peale kassi tervitamise ja hammastepesu enam miskit teha -- kui välja jätta väike vaidlus teemal kes kasutab esimesena vannituba). Alles siis, kui pildidki kaks korda vaadatud, jäi vennike mul süles tukkuma.

Kui nüüd vaadata kogu meie Soomes-käigu tagajärgi, siis ilmselgemad nendest on:
*Pumpernickli uued sõnad: buss, külm ja ienna kadu (loe: vend on kadunud!);
*mohäärhallitus minu bolognese-potis;
*palju musta pesu (üks masinatäis on juba kuivamas ja teine masinas -- aga lõppu pole veel paistmas);
*umbes kilo lagritsat söögitoa kapis (Tõelistele Lagritsasõpradele pole see muidugi mingi kogus!)
*kolm (vähemalt hetkel) sügavasti magavat mudilast.