Paarisuhte kontrollpunkt

Olen viimasel ajal sageli vaatama jäänud poodlevaid abielupaare. Pood ongi üks selliseid häid kontrollpunkte, kus omavaheliste suhete areng kenasti kaardistub.

Suhte algul, kui kohustusi üksteise suhtes vähe, on lihtne ja lõbus ka nappide vahendite abil endale mõnusat õhtuveetu kavandada. Midagi head välja valida pole mingi probleem -- kui ka maitsed erinevad, valitakse lihtsalt kaks head.

Kui tekib ühine majapidamine, on ka esimesed ühised kohustused. Esialgu pole seal midagi väga koormavat. Lisaks veinipudelile ja puuviljadele tuleb korvi panna ka kartulikott ja pesupulber.

Järgmine punkt kaardil (see on muidugi vabatahtlik punkt, aga enamasti see elu jooksul siiski läbitakse) on laste sünd. Nüüd pole korviga enam suurt midagi teha. Kärru tuleb tõsta mähkmepakk, titetetoidupurgid ning noor isa peab suutma vajadusel tuvastada ka õige sordi rinnapatju. Esialgu ehk isegi huvitav ja uhke tunne. Mõne aja pärast on poeskäik ka lapsekasvatusüritus. Sead järeltulija käruistmele, üritad lükata käru kagemale kõigist riiulitest, kust võib midagi haarata või maha lükata ja püüad vajadusel trikiga esineva noorakrobaadi kinni -- ning sealjuures laod kärru vajalikud piima- ja pastapakid. Säästan siinkohal tundlikuma närvikavaga lugejat vastavast kirjeldusest kahe ja enama juunioriga.

Närvilisus poes võib olla tõesti ehk juhuslik -- oli halb päev ja nüüd teine veel kohmitseb seal sokiriiuli juures. Aga ka kannatuse katkemine on märk ikkagi -- suhte alguses oli ju õige veinipudeli ühine väljavalimine osa mängust, seda ka õhtutel, kui muu osa päevast oli ebaõnnestumiste jada. Kassade juures vaieldakse sageli, kelle kord on maksta. Sageli ei jäeta kasutamata võimalust öelda teisele midagi halvustavat. Kusjuures see, et kaasostjad või kassapidaja neid sõnu kuuleb, aitabki ilmselt saavutada ütlejal sellist õiget efekti. Alandus surutakse koos pisaratega maha ja pakitakse asjad kotti.

Kontrollpunkt sai läbitud. Järgmise korrani.