No öelge palun, mis see sügiskaamos siis on?!

Nädalavahetusel tegid Lõvipoiss ja tema isa noorema härrasmehe toas remonti. Tulemus: seinatäis delfiine ja õnnelik poiss. Kõrrekese toas piirduti lihtsalt mõningas mööbli ümber tõstmisega. Mina koristasin ära garderoobi, millest oli kuidagi sujuvalt kujunenud asjade ärapaneku koht (mille erinevus kolikambrist on ilmselt nime andmise küsimus).

Suurema koristamise ja mööblinihutamise tagajärjel tuleb alati välja mõningaid kadunud asju. Seekord leidsin näiteks üles Liine ja Marta, kaks äärmiselt olulist osalist suuremate laste mängudes, kes olid olnud kaotsis kevadest saadik. Kõrreke soostus seepeale isegi oma nukumaja korda tegema. Ning Lõvipoiss otsis kohe välja oma väikenukk Oskari, nukupreilide venna, mehe ja sõbra (seda muidugi kordamööda vastavalt sellele, mida parasjagu vaja).

Tänasel pealelõunal tuli Kõrreke koolist koos oma sõbrannaga. Lisaks Lõvipoisile hakkas edvistama ka Pumpernickel. Aga üldiselt oli tore. Võrreldi, mitu Laurat, Markust, Pauli, Elisabethi ja Rasmust on kummaski klassis. Sõbranna tunnistas, et tema eelmine kavaler huvitub küll juba uuest neiust, kuid see-eest on ta teiste poiste hulgas väga populaarne. Lõvipoisi teatas seepeale, et tema pinginaaber oli üht tema klassi plikat ja poissi musitamas näinud. Seejärel vahetati kogemusi kehalise tundide kohta. Lõvipoiss kurtis, et nemad on rahvastepalli ainult üks kord mänginud, plikad aga jälle, et neil mängitakse seda liigagi sageli.


Õhtul olin saanud meilitsi rõõmustava teate, et Flandria päevikud, mille lugemise järjekorras ma vist juba kevadest saadik olen, on lõpuks raamatukogus mind ootamas. Kutsusin juuniorid kaasa, võtsime käru (mitte rattad nagu tavaliselt) ning jalutasime ja korjasime kastaneid. Lõvipoiss on kastanikorjamises sel sügisel olnud eriti usin, tal on neid oma tuppa viidud pärastlõunastel andmetel 155 (õhtuse saagi koguarvu pole mulle veel raporteeritud). Kui koju jõudsime, oli taevas hakanud aeglaselt roosakaks tõmbuma.

No ma ei tea, misasi see sügiskaamos on? See sõna juba ise -- kuna tegemist on soomekeelse sõnaga polaaröö kohta, siis mõjub ju eesliide sügis- tegelikult kohatuna? (Justkui oleksid võimalikud ka kevad- ja suvikaamos). Aga ka sõnasabast kinni võtmata -- sügis on ju ilus. Värvid ja valgused ja üldse. Tegin aknast ühe pildi ka:




Kui veel hiljem, ajendatuna Lõvipoisi pahasest porinast, et tema ei saa enam kirjutada -- ei saa enam kirjutada, sest kõik pliiatsid on nürid -- ja teritada ka ei saa, sest kõik teritajad on kadunud -- kui ma siis seepeale veel õhtuse jalgrattatiiru lähimasse poodi teritaja järele tegin, oli kõik veel ilusam. Kuuveerandik oli tumeda taeva taustal juba helendamas.