Kingad jalas? Liigne snobism!

Minu lastest noorim õppis titesokke jalast heitma päeval, mil ta sai aru, et kätt ja jalga on võimalik omavahel koordineeritult liigutada. Ja on hiljem, oskuste täienedes, ka sõnas ja teos püüdnud levitada veendumust, et jalanõud on mingi snoobide eripära. Tema, jumal tänatud, nende hulka ei kuulu.

Ning selline veendumus toob ellu sageli põnevat tuhkatriinumängu.

Üks esimesi sellelaadseid mängiti maha Blogna lennuvälja kahekorruselises hoones. Olime jõudnud juba järgmisele korrusele, kui meile tõttas järele murelik itaalia tollihärra - kas on ehk tegu meie sokiga? Avapilt on tehtud samal päeval, asjaosaline oli siis mõned päevad vähem kui kaheksa kuud vana.

Üks närvekõditavamaid juhtumeid -- seda vähemalt allakirjutanu vaatevinklist -- oli möödunud suvel. Jõudsime jalgratta ning pesakonnaga Mamma juurde, kui märkasime, et Pumpernickel on osanud teel olles heita jalast ühe sandaali. Väntasin siis sõidetud teed tagasi. Ja ennäe -- kena sobivas suuruses (nr 24, olgu siis täpsuse huvides lisatud) sinine sandaal oli täpselt keset Riia-Ravila ristmikku. Ja kui ma ütlen siinkohal keset, siis justnimelt seda ma mõtlengi. Passisin peale siis sobiva hetke, kui mõlemal sõidusuuna jaoks oli hetkeks punane fooris ning haarasin sandaali polomängija osavusega.

Viimane jalatsiheide leidis aset täna. Jalutasime lastega üheskoos, ikka Mamma poole, kui sealsamas Riia-Ravila ristis pillas (uinunud) Pumpernickel oma kummiku. Võtsime selle üles -- ning jalga tagasi toppides leidsime, et ka teine kummik on kadunud. Jõudsin terve kvartali tagasi jalutada. Hilisem teekond möödus pinevas võistluses. Kõrreke valvas vasakut, Lõvipoiss paremat jalga. Pärale jõudes oli tulemus 3:4 õe kasuks.


Juhul kui tunnete huvi tossuheite ning sellega kaasnevate võimalike reaktsioonide vastu, võib lugeda lisaks siit.