Häiritud eestlase portree

Meeskodanik, keskealine ja õllekõhtne, aga maja omanik. Majaks spordiklubi, kuhu ma päevasel ajal trenni läksin. Häirituse põhjuseks jalgratas. Tahtsin nimelt oma sõiduvahendi tõsta koridori, kus trepikäsipuu ja seina vahel on just sobiv nišš.

-Ma teen nüüd ukse lahti -- ja te tõstate oma ratta kohe välja.

-Ehk te juhatate mulle siis lähima jalgrattaparkla?

-See ei ole minu asi. Mina olen maja omanik.


-Saan ma siis õigesti aru: teie firmasse ei ole jalgratastega kliendid oodatud?

-Ei ole jah!

Ratta lukustasin puu külge. Ja sain trennis käidud. Mis, kõhukuse ja morni ilme järgi otsutades oleks ka onklile punases fliisis ära kulunud.

*
Naiskodanik. Pensionieas, pihus tuustja välimusega lillekimp. Häirituse põhjuseks Pumpernickli jonn. Viimatinimetatud härrasmehe jonni põhjuseks omakorda soov võtta oma kummikud jalast ning sõidu ajal bussis ringi traavida.


Tehke ometi midagi, et teie laps vait oleks!

Vehib lilletuustiga.

Lõpuks kisa vaibub.

Ja algab uuesti, kui tädi jälle lillevihaga vehib ja küsib: tahad hoopis minu juurde tulla?

*
Kolmas häiritu annab sellest kogunisti teada meedia vahendusel.

Tore on ju iseenesest lugeda, et Eestis on tegutsemas Lastevanemate Liit. (Minu kui mittefiloloogi küsimus siinkohal: kas poleks õige lapsevanemate?) Ja samuti tore, et võetakse sõna ja seistakse -- vähemalt siis verbaalselt -- laste huvide eest. Aga kas tõepoolest on lapse baasvajaduseks ka hommikust õhtuni (võttes arvesse siis õhtust lastesaadetemaratoni) teleka ees passimine?! Kogu liitunud vanemkonda esindav proua ütleb koguni nõnda: Minu poeg käib II klassis ja tema jaoks polegi nagu midagi, rõhutab Lille asjaolu, et just lastesaated oleksid väiksematele õppuritele heaks ajasisustajaks ja hoiaksid neid arvutimängudest eemal. Et koolivaheaja tegevusalternatiivid on siis telekas või arvutimängud?

*
Niisiis, mitte häirimaks kaaskodanikke, peitkem jalgrattad koju kuuri ning jätkem lapsed vaikselt telekat vaatama. Siis on rahul tüse onu, lilletuustiga tädi ning Lastevanemate Liit.