Kuidas kirjutada halba krimkat? Ann Grangeri näitel

Missugune võiks olla tavalise, kaht last kasvatva naise unistuste alter ego? Kindlasti vaba, vallaline, maitsekas. Tulvil animaalset magnetismi (väljend Rowlingult, kes kasutas seda teadagi irooniavõtmes). Loomulikult on tal oma rüütel. Zhanriloogikast lähtudes on selleks üksik, armastuses pettunud, ent romantilise hingega politseiuurija. Mees teeb talle pidevalt abieluettepanekuid, mida naine tagasi lükkab.

Niisiis raam roimadele on antud. Roimade ja roimarite puhul on oluline keskenduda detailsetele kirjeldustele, kes mida seljas kandis. Oluline on ka kõigi naistegelaste puhul igal võimalikul korral rõhutada nende söögiteosuutmatust, v.a lihtsakoelised tädid, kes koovad heategevussukki ja töötavad koduabilistena (ei peatükkigi emantsipatsioonita). Naine on isiksus ja pühendub karjäärile. Kui tal ka on olnud juhus sünnitada neli last (nagu romantilise politseiniku juristist õel), siis hoolitseb nende eest mees (ja teeb süüa ka!). Karakterid olgu sellised... staatilised ja selged.

Kuritegu tulgu välja pooljuhuslikult. Noh, näiteks nii, et mõrvar läheb lolliks või murdub roimakoorma all. Seetõttu pole ka tarvis eelnevalt eriti vihjeid poetada. Kui juba detektiiv komistab lahendusele juhusikult, siis oleks ka kummaline, kui lugeja sinna loogikaga jõuaks.

Ning kindlasti ei maksa kasutada huumorit.


Natuke otsingut kasutades võis näha, et hinnangud kõikusid seinast seina. Samas, kuna see tundub olevat väheseid Varraku poolt süstemaatiliselt väljaantav krimikirjanikke, siis ilmselt Eestis teda ostetakse?* Huvitavaks fenomeniks on Grangeri edu Saksamaal.

Pildid siit ja sealt.

*Miks küll on loobutud P.D Jamesist ja Elizabeth George'ist... niuts! Ja Rendellgi ilmutab end viimasel ajal vaid Mirabilia vahendusel...