Toidujäägid. Mamma, mina ja kooli kokk

Tulin täna ujumast.

Mamma hoidis poisse. Kõige suuremaks mureks minu naasmisel osutusid kümmekond pelmeeni.

Näed, me olime juba söömise lõpetanud. Ja siis Pumpernickel ütleb, et tema tahab veel pelmeene. Ma siis keetsin talle veel. Aga kui pelmeenid valmis olid, siis ta ei tahtnudki. Mina ka ei jõudnud enam neid süüa. Ma ei tea, mis sa nüüd nendega teed. Kas praed kuidagi üle või...

Vastasin ettevaatamatult:
Oh, ma ei usu. Ma ei armasta väga pelmeene, eriti veel praetult.

Mu ema vaatas mind etteheitega.
Noh, ma ei tea. Meie isaga alati praadisime õhtul, kui lõunast jäi üle.

Jah. Mamma soojendab ka ülejäänud kohvi hiljem üles. Ja arvab, et iga õige ema kohus on nii külas kui kodus ära süüa oma laste toidujäägid...

Millegipärast meenus hiljutine sissekanne Sehkendaja blogist, kus ta toob välja lõike ühest Käbi Laretei mälestusteraamatust. Kuidas KL ema arvates vajanuks lapse majapidamine temapoolset korraldamist ning vanaema omakorda arvab, et ema viskab asju liiga kergekäeliselt minema.

Ilmselt paljud sellised kirjutamata toidu- (ja ka muude argiste asjade) reeglid muutusid Rootsi ühiskonnas varem. Minu lapsepõlves polnud asi ju enam otseses vaesuses nagu ema (sünniaastaga 1941) enese omas. Aga ometi ma mäletan, et kui vorst lõhnas natuke imelikult ja kass keeldus testviilu söömast, praeti see lihtsalt ära ja söödi ketshupiga, selle bulgaaria omaga siis, ometigi.

Toidualase utilitarismi ülima näite võis leida aga koolisööklast. Ma ei tea täpselt, kuidas oli mujal koolides, aga oma koolisööklale mõeldes meenuvad sinised kartulid, luudega läbi hakkilihamasina aetud okastraatjas kalamass, limaklompidega kissell ja muu selline. (Söögikõlbulik oli leib ja toorsalat). Ja kooli kokk pidas kodus sigu. Nemad küll kosusid. Igapäevane solk oli rohke ja rammus.