Suure õe elust

Tabasin end täna meenutamast üht nii kolme aasta tagust jutuajamist. Ühe emaga, kel oli kolm last: suur ja tubli tütar, parajast väänikust poeg ja siis veel üks pisike. (Ise olin siis parajasti kolmanda ootel.) Ja see ema ütles: väänikust poisslaps nõutab tema tähelepanust endale 2/3, mudilane 1/3 ning vanim ja tubli saab selle, mis üle jääb.

Veel meenuvad mitmed Lindgreni suured õed. Tapvalt kannatlik Malin Soolavareselt, vastutustundlik ja ülimõistik Britta Bullerbyst, riukaid täis Madlike -- kes aga oma riuklikkusest hoolimata on nii hell oma Liisbeti vastu...


Ma usun küll, et sünnijärjekord ja sugu määravad elus paljugi. Ja mingit müstikat siin küll ei ole. Paratamatult on üksiklapsed suuremad individulistid, pesamunadele on ajast aega rohkem lubatud ning suuremad õed on... suuremad õed.

Ja meie Kõrrekesest sai Suur Õde, kui ta oli parasjagu aasta ja seitsmekuune. Sellest ajast peale on tema pidanud olema see suur ja mõistlik. Ja on seda vahelduva eduga olnud ka.

Laps, kes õpib muusikakoolis aja parajaks tegemiseks homsed koolitükid. Paneb kodus oma toa ukse kinni. Et lugeda raamatuid ning harjutada flööti või kirjutada päevikut või omaette vaikselt mängida või joonistada.

Kui Kõrrekese isa käis lastevanemate koosolekul, resümeris ta muu hulgas:

... ja läbi tuleb lugeda üks raamat...

...jah, nõustusin mina. Päevas...

...veerandis, täpsustas isa.

Lemmikraamatuteks on tal loomulikult Harry Potter. Ning siis veel Aeg hiirte jaoks ei peatu. Kusjuures, näidaku see siis minu lapsikust või Kõrrekese küpsust, kuid mõlemad meeldivad ka mulle.

Lisaks lugemisele Kõrreke ka kirjutab. Tema esimene jutt ilmus selle kuu Tähekeses, pealkirjaks Andrus, Joonas ja kuri Peeter. Oma õe jutu trükituna nägemine võttis sõnatuks ka irvhambast Lõvipoisi.

Tema viimase aja kallisasjaks on aga puudel nimega Pärtel Savi. (Kust selline nimi, küsige temalt endalt.) Saadud Mäkist.*

Esmaspäevast saadik on Kõrreke tõbisena kodus olnud. Hoolikalt iga päev e-kooli logides ja ülesandeid lahendades. Nii et enne magamaminekut lootis ta, et homme lubab perearst ta vähemalt reedest kooli. Natuke kurb oli ta küll seetõttu, et tal tänane snõutuubiüritus ära jäi. Aga, nagu ta ise elutargalt ütles, ei kao ju snõutuubid ilmast kuhugi ja me võime nendega oma perega ka sõitma minna.





Pilt sai suvine. Kuidas Malingi laulis Soolavaresel keset külma talve: Väljas puhub suvetuul, kägu kukub pärnapuul.

---
*Jah, mis seal salata, ka meie, Brutused, külastame kord kuu või paari jooksul ühiselt seda patupesa. Vabanduseks oskan öelda ainult seda, et Happy meali mänguasjad on sageli päris nutikad ja vastupidavad. (Ja et mul isiklikult on nõrkus sealse lavaši suhtes...)