Väga roheline kleidike

Juhilubade omanik olen tänaseks olnud täpselt kuu. Mõni päev on sõidu mõttes vahele jäänud, aga üldiselt sõidan küll päris igapäevaselt.

Mugavus ja sõltumatus on kõige suuremad plussid. Kaks päeva tagasi oli tarvis näiteks valutava kõrvaga laps arsti juurde viia. Varem oleks tulnud ilmselt teha neli taksosõitu -- või piirduda raha ja aja kokkuhoiu mõttes kahega ning jätta kahene ja seitsmene poisslaps määramatuks ajaks koju omapead. Nüüd viisin poisid ema juurde, tüdrukuga sõitsin kõrvakliinikusse ning tagsiteel põikasime veel apteegistki läbi.*

(Sõidu)tehnilisest küljest rääkides -- noh, ega ma ses suhtes just ülemäära enesekindel pole. On olnud mõningaid ehmatusi. Näiteks eile, kui peateele pargitud kaubik tekitas minu jaoks ohtliku n.ö pimeda ala, ning sealt just auto läheneski. Sain siiski jala pidurile.

Autokooli nõuet järgides -- iga väikegi ümberpõige suunaga -- olen tekitanud liiklusohtliku olukorra. Sõitsin mööda peateed, kust minu suunavööndisse parkinud auto tõttu tegin ümberpõike. Naastes näitasin suunda, ning kõrvalteelt lähenenud auto arvas, et kavatsen teha parempöörde ning tahtis mulle ette pöörata.

Teine asi on muidugi kiirus. Autokoolis olin selline ettevaatlik koperdaja. Piirkiirusest pidasin alati kinni. Pean tegelikult pregu ka. Aga reaktsioon kõrvalistmelt: kuule, seda lõiku sõidetakse vähemalt kuuekümnega.

Ja vaadates, kuidas minus sõidetakse mööda kui seisvast postist, tuleb vist nõustuda...

Nii raskeid bokse, nagu autokoolis, pole päriselus ette tulnud. Võib olla on asi ka lumerohkuses. (Isegi ARK-i eksamil polnud võimalik seda 20 cm ja paralleelsust kõnniteega nii väga taga ajada, kuna boksitasin lumevallis...) Kui lumi sulab, peaks vist ekstra mõned korrad külgbokse harjutama. Muidu läheb päris meelest.

Nagu iga korralik autojuht, kuulen ka mina hääli. Ei, ma ei viita siinkohal F-diagnoosile. Täna näiteks kaasnes parempööretega mingi kummaline hääl. Vaatasin auto üle ning leidsin parema esikülje juurest suure jääklombi.

Oma sõiduoskust ja loomupärast hajameelsust arvestades olen püüdnud hästi kontsentreeruda. Telefonile ei vasta, raadiot ei kuula ning õigupoolest enamasti isegi ei vestle. Nii et sohvrina pole ma just eriti huvipakkuv.

Mis on olnud suurimad "avastused"?

Et meie teed on NII korrast ära. Et ka suurtel, sõidetavatel tänavatel on auk augus kinni, sekka veel halvastimonteertud truubikaaned.

Et hästi palju on ikka tõelisi ülbikjuhte. Alles mõni päev tagasi kihutas üks džiibiomanik kitsal, libedal tänaval (kus tema suunavöönd oli ka täis pargitud) minu suunavööndis täiesti häirimatult. Ja see oli siis minu asi kõrvale tõmmata. Enesealalhoiuinstinkt on üldkehtiv ning sellega need ülbikud ilmselt ka arvestavad.

Aga üldiselt olen rahul. Automaatkastiga harjusin kiiresti. Papa auto on mõnus.

Sellegipoolest ootan kevadet ja jalgrattailma...






* Mugavuse koha pealt veel üks seik. Mulle on pidevalt reklaamitud kaubamaja parklat kui ainsat kohta, kus saab kollivabalt ja viisakalt taarat masinasse lükata. Sõitsingi eile sinna. Kus parajasti oli aktsioonis suur ja haisev koll. Kes lõpetas oma pudelitagastuse tatiplärakatega otse taaraautomaadi ette.