Elu õied. Või: pilguheit emalenduri sõidu- ja päevaplaani

Hoiatus: sissekandel puudub mõte, üldistus ja vaimne dimensioon!

Nädalavahetusel tegin tubli eeltöö, vähendamaks oma igapäevast (s)ohvrirolli. Ostsin lastele kuupiletid ja esinesin avaldusega, et kuna ilmad on ilusad, bensiin kallis ja bussiliiklus funktsioneerib, võiksid lapsed trennides-muusikakoolis käia bussiga. Kõik asjaosalised noogutasid mõistvalt. Tore.

Esmaspäeval naasis Kõrreke koolist jalgrattal ja kiirelt, nii et aega bussi peale minekuks oli pea tund. Muusikakooliasjad olid kenasti esikusse valmis seatud. Ütlesin talle, kui kodust väljumiseni oli jäänud kümme minutit ja veel natukese aja pärast, et nüüd tuleb hakata riidesse panema. Vennad vaatasid samal ajal Jääaega (kokku vaadatud vist küll oma sada korda vähmalt), Kõrreke justkui läks jopet võtma. Justkui.

Olin ise läinud ülakorusele ja olnud seal juba mõnda aega, kui kuulsin oma tütre häält. Minu dramaatilise hüüatuse peale oli ta muidugi uksest väljas kui õlitatud välk - et mõne aja pärast linta-lonta tagasi tulla.

Ajasin auto välja ja viisin lapse flööditundi.

Täna käisin hommikul kesklinnas vahelduseks jalgrattaga. Esmalt raamatukogus, hankimaks säält Lõvipoisile kohustuslik Kitsetall, kes oskas lugeda kümneni. Siis raamatupood, kus ma peaaegu suutsingi piirduda kahe kingitusega, mille järele ma olin läinud. Ainult üks-kaks raamatut ostsingi juurde ja need ka sooduspakkumiste letist.

Siis viisin raamatupaki koju ja läksin ise kooli, Kõrrekese arenguvestlusele. Kell oli kaks, Kõrrekesel oli lõppenud tunnid ja mudilaskoor. Arenguvestlesime kena klassijuhatajaga umbes tunni. Mina läksin koju, Kõrreke läks näidendiproovi.


Buratino tuleb ettekandele mais ja Kõrreke on üks kahest teise klassi lapsest, kellele on seal osa usaldatud. Kilgi osa. Mis algselt pidi olema hääl lava taga, kuid nüüd, nagu selgus, on roll edenenud lavale ning mul on au kavandada ning teostada kilgi kostüüm.

Koridoris nägin ka Lõvipoisi klassijuhatajat, kes ütles, et lapse teatripileti eest tuleb juurde maksta.

Kõrreke saabus koju parasjagu nii, et jõudis süüa ja trennikoti kokku panna. Kuidas ma siis ütlen lapsele, et mingu bussi peale.

Sõitsime esmalt Mamma juurde, et võtta peale poisid. Mamma saime lisaks. Mamma tahtis sõita seda väikest tänavat mööda seal sanatooriumi kõrval. Kuhu ta täpselt sõita tahab, ma ei küsinud. Ja see oli minu viga. Sest Mamma mõttest sa paned mu Riia tänava nurgal maha ja sõidad ise edasi oli teostatav ainult esimene pool. Peale mõistmist, et reguleerimata ristmikult Riia tänavale tipptunnil pole võimalik pöörata, keerasin otsa ringi ja sõitsin ringiga. Lõvipoisi poetasin spordihoone ukse ette neli ja Kõrrekese ujulasse kaks minutit enne trenni algust.

Pumpernickel oli vahepeal magama jäänud. Äratasin ta üles ja käisime toidupoes. Ostsime sõpradele nende käest laenatud ja katki läinud mänguasja asemele uue. Koju minna tundus liiklust arvestades mõttetu.

Parkisin vahelduseks kaubamajja ja läksime mänguplatsile. Suur turnimiskoht oli lõbus. Üks suurem poiss hüüdis kõigile: Sa ei saa mind kätte! Kui ta Pumpernicklile ringiga sisse tegi, puudutas kahene klutt teda jalast ja ütles, uhkusega hääles: kätte sain!

Karusselliga sõitsid suuremad tüdrukud. Pumpernickel ronis peale, vaatas üht roosa mütsikese ja mantlikesega olendit ja resümeeris: nii ilus! Neiu muutus vanusevahest (umbes kolm korda tema kasuks) hoolimata komplimendist kohmetuks.

Väikesel liumäel oli üks temavanune poiss oma emaga. Igaks juhuks selgitasin oma last nuusates, et nohu on meil allergiline. Imekaunis ema naeratas veidi närviliselt.

Aga mina, kujutlege vaid, nautisin punasest papptopsist lattet - sõnapaaril päeva tipphetk võib olla teinekord ootamatult maine tähendus.

Varsti oligi aeg otsas. Võtsime peale esmalt suure venna, siis õe ja sõitsime koju.

Kõrreke, kes sõidab laupäeval elu esimestele võistlustele: treener ütles, et on vaja bussi raha maksta.

Kui palju ja kuhu, seda mu tütar ei mäleta.

Kodus hakkasin tegema salatit, Lõvipoiss lõi allkorusel lahti oma koolitükid ja Pumpernickel vaatas uut Punamütsikese raamatut.

Panin kaussidesse riisi.

Lõvipoiss: Emme, miks mul matemaatika vihiku vahel kamm on?!
Pumpernickel: Emme, too mulle juua!

Tükeldan kana.
Klirin.
Pumpernickli vett täis klaas kukub laualt kildudeks!
Kõik on väga õnnetud. Lõvipoiss on venna suhtes väga etteheitev.

Mina: Oh, sa ise lõhkusid ka väiksena asju! Näiteks ükskord virutasid kohvikannu koos kohvipaksuga elutoavaibale katki. Ja siis tõmbasid sõnaraamatul kaaned küljest.
Lõvipoiss ei taha seda uskuda.

Segan salatikastet.

Emme, tahan pissile!

Lõpuks saab salat valmis. Enne seda ei juhtu peaaegu mitte midagi, kui mitte arvestada seda, et Pumpernickel on saanud kätte venna laokile jäetud telefoni.


*
Ja ühel hetkel on loetud ka unejutud, lauldud unelaulud ja tehtud kõik musid paid ja kallid. Ning oma voodites nad siis puhkavad. Need elu õied.