Pereema mureveeb. Stiilinäide

Tegelikult sai Kõrrekese tossulugu alguse umbes kaks nädalat tagasi. Kui enne magamaminekut koolikotti pakkiv piiga tuli ja teatas talle omase dramaatilisusega kogu oma olekus, et tema enam neid pigistavaid tosse kehalises jalga panna ei saa. Loomulikult kuulsin sellest esmakordselt selsamal hetkel. Hommikuks jõudis minuni ka (vähemalt ajutine) lahendus: otsisime välja sügisel ostetud tänavatossud - ja nendega kõlbas õnneks kehalisse minna küll. Kogu lugu oli mugavalt ununenud, kuni märkasin eile, et mu laps käib ikka veel saabastega.

Täna läksime siis uusi tosse ostma. Selgub, et üheksa-aastane neiu jalaga nr 36 on õnnetu juhus. Lastenumbrid lõppevad 35 ning täiskasvanute omad algavad 37 juures. Käisime läbi neli poodi kaubamajas. NB! Seda koos kahejapoolese Pumpernickliga. Vähemalt inimesed juhtusid täna olema sõbralikud. Liftitäis inimesi ainult naeris, kui Pumpernickel oli välgukiirusel jõudnud vajutada kõigile korrusnuppudele.

Poodides kadus Pumpernickel ära kolm ning Kõrreke ühe korra. Pumpernickli kaks korda ei loe, sest leidsin ta üsna koheselt jalatsiriiulite vahelt ka üles. Üks kord oli ta jooksnud üsna aimatavalt kaubamaja mänguasjaosakonda ning kuhu kadus Kõrreke, seda ma ei tea - igal juhul oli ta varsti jälle olemas. Peamiselt tüütasin mina müüjaid õigeid numbreid nõutades (mida vastuvõetava raha eest kusagil ei olnud, v.a üks eksemplar tosse ühes poes neljast, nood nägid aga paraku välja sellised, et varsti tuleb mul samasse poodi õigust nõutama katkise ketsipaariga). Kõrreke ohkas. Ühes poes leidis muidu-parajad-aga-kand-tuleb-välja-variandi. Pumpernickel proovis jalga piraadi- ja ämblikmehepiltidega jalavarje. Millega ta, arvestades, et valitud paarid olid nii viie-kuuenumbrilise varuga, ka hakkama sai. Spordipoes uuris ta innukalt palle (tahab ju temagi suu'eks saades pallit'enni minna nagu vendki.) Vaatas väiksemaid ja suuremaid palle ning resümeeris: väikesed pallid peavad veel kasvama. Tosse me ei leidnud. Üldiselt meenutab kaubanduskesuses käimine koos Pumpernickliga iga hetk põgenemisplaane hauduva vangi konvoeerimist.*

Zeppelinist läks õnneks. Koguni mitu paari sobilikke jalavarje oli. Kohe esimeses poes. Mille hulgast siis valisime välja mustad ning krõpsudega. Pumpernickel imetles trollidega kummikuid. Proovis veelkord jalga piraadipildiga tosse. Lõpuks oli väsinud ning nõutas sülle.

Võtsime peale ka trennist tulnud Lõvipoisi ja sõitsime koju. Mõtlesin lohutuseks: no kui ma autoga ei sõidaks, oleks vist üritusele enam-vähem pool päeva kulunud.

Kodus sõime õhtust. Naabriplikad kutsusid suuremaid lapsi õue mängima. Lõvipoiss ka läks. Poole tunni pärast anti uksekella. Naabrimees tahtvat minuga rääkida.

Minu poeg olevat sõtkunud pehmel murukamaral naabrimehe hoovis. Jõudsime peale mõningast ühist arutelu ka lahenduseni: kui naaber ostab uut muruseemet, läheb poiss appi seda jalajälgedesse külvama. Kutsusin oma järeltulija tuppa. Siis sain ka kuulda, et naabri aias trifaad mängisid ka needsamad pliksid, kes vahelejäänuna olid süü poisi kaela ajanud. Ei noh, rüütellikkus on muidugi tore, aga...

Millegipärast meenus mulle koht Bullerby lastes, kus Anna ütleb Liisale, et proua Larsson võtku oma pahad lapsed ja mingu koju.

Jah, proua Iibis, võtke oma lapsed ja minge koju!

--
* Et mitte ehtida end võõraste sulgedaga, pean ütlema, et tabav võrdlus kuulub ühele mu sõbrale.