Mehed märtsist. Portreevõimalusi

Õigupoolest ei seo muidugi Lennart Merd ja Rudolf Nurejevit peale sünniaja (märtsis, vastavalt siis 1929 ja 1938) eriti miski. Muidugi võib kohe ka osutada kahele vaieldamatult karismaatilisele isiksusele, aga peamine põhjus neist siin ja praegu kõrvuti kirjutada on ikkagi (juhuslik) asjaolu, et sattusin neid raamatuid paralleelselt lugema. Ning selline lugemine tekitas hulga mõtteid heast elulooraamatust kui sellisest.

Lennart Meri on muidugi hea materjal. Huvitav elukäik, hea sõna- ja kõnemees, tagatipuks esimene taasiseseisvumisjärgne president. Igavalt on temast, vähemalt sellises formaadis, suhteliselt võimatu kirjutada. Ja ega Vahteri raamat igav ju polegi.

Minu isiklik lugemiskogemus ühtib Mart Meri hinnanguga meeleolukas bulvarikirjandus.

Tajutav oli terviku puudumine, hüplikkus. Pikad teksti sees publitseeritud originaaldkumendid teevad lugemise raskeks ega anna sisule oluliselt juurde. Võttena oleks eelistatavam tuua tekstis välja iseloomulikke või olulisemaid lõike ning originaaldokument täies mahus võinuks paikneda lisas. Samuti tundub, et Vahter on kirjutanud ennekõike neist seikadest, mille kohta tal materjali oli, kuid näiteks saadikuna Soomes olemise ajast pole üldse midagi. Lugemist raskendab ka kronoloogia puudumine lõpus.

Fotomaterjal on muidugi hea vaadata. Omal isikupärasel viisil oli Meri ju vägagi fotogeeniline mees. Aga üldiselt tekitas raamat soovi võtta lugemisjärjekorda Hindrek Meri mälestusteraamat.

Nurejevi raamatu ostis endale mu ema. Ja pistis mulle kotti kaasa ja soovitas tungivalt läbi lugeda. Ta ise olevat juba kaks korda lugenud.

Ka Nurejev on muidugi sedasorti mees, kellest igavat raamatut kirjutada on raske. Ja Meyer-Stabley (muide ajakirjanikutaustaga nagu Vahtergi) pole seda teinud ka. Vastupidi. Raamat on selline elus, miljööde edastamiseks on tehtud tuntavalt (ja tulemuslikult) tööd. Lapseõlv puuduses ja vaesuses stalinlikul Venemaal, pere jaoks mõistetamatu karjäärivalik, pöörane andekus, suisa filmilik põgenemine läände Prantsusmaal lennuväljal, edu, luksus ja ennasthävitav elustiil -- mis tipnebki teatavsti surmaga AIDS-i. Raamatu eri peatükid on kenasti proportisoonis. Kirjutamisstiil on dokumenteeriv, aga tundlik ja väga köitev.

Selle juurde võinuks ka läbivalt jääda, näiteks apelsinikujundi mängutoomine peatükis Valentino mõjus ebaloomulikult. Samas kui Nurejevi lahkumine ja matustekirjeldus oma täpse sõnavaliku ja läbiva dokumentaalsusega on võimsad.

Aga oli hea lugu. Ka tõlge (Tiina Vahtras) oli hea. Tuntav oli ka toimetamine, no raamat ilmus juba 2005, siis vist veel saadi sellist luksust lubada. Ehk oleks oodanud enamat fotomaterjali. Õnneks on muidugi olemas internet, juutuubist võib Nurejevit tantsimaski näha. (Lennart Merd sealt juba ei näe!)