Nimi, saatus ja sisemine Prüssaka-tädi

Kui ma ootasin oma teist last, sõitsin ma päris tihti ühistranspordis. Ja kui ma siis bussi tulin, pooleteise ringis plika süles, kokkupandav vanker näpus ning ise silmanähtavalt rase, tundsid inimesed end mõnikord ebamugavalt. Need istekohaga inimesed. Aga et me elasime toona sotsiaalmaja ja kodutute ööbimiskoha läheduses, oli bussis pea alati ka mõni ilmselgelt elu hammasrataste vahele jäänud kodanik. Ning kui selline kusagil istus, oli tõenäoliselt tema kõrvaliste täiesti vaba. Ja nii juhtuski rohkem kui kord, et mulle öeldi:

Te peaksite küll istuma! Näete, seal on üks vaba koht!

Minu jaoks on selline käitumine sellise tegusa hea tädikese kehastunud näide. Selline, nagu oli toimekas Prüssaka-tädi Pipi filmides. Kõik näevad kohe, et võõras mure teda juba ükskõikseks ei jäta.

*
Aga tegelikult on selliseid Prüssaka-tädi hetki kõigil. Minul ka.

Tunnen alati huvi, kui näen-kuulen kusagil mõnest oma lapse eakaaslasest-nimekaimust. Hakkan kohe mõtlema: huvitav, mis elu võiks elada see laps. Mis laadi inimesed on ta vanemad. Missugune on ta ise. On ta ka minu lapsega kuidagi sarnane? Ühesõnaga, uudishimu, kõige labasemat sorti.

*
Kaks päeva tagasi sattusin internetis lastekodulaste piltide oksjonile. Üks väike kunstnik oli minu poja nimekaim. Vaatasime pilte kõik koos.

Ja nüüd küsib Lõvipoiss mitu korda päevas:

emme, kas keegi on juba tema pilti osta tahtnud?

Ma ei tea, kui palju muudab maailma see, et ma oma poja küsimusest ajendatuna end antud portaali kasutajaks registreerisin.

Lihtsalt üks joonistus.

Lihtsalt üks laps.