Vaata, kuidas ma hüppan!

Kui tuli teade tütar Kõrrekese võistluste kohta, oli tema esimene küsimus: kas te mind vaatama tulete? Eelmisel nädalavahetusel sai ju kogu pesa- ning vanaemaskonnaga kaasa elatud Lõvipoisi korvpallimatšidele.

Nagu väike Ruu, kes piiksub Kängule: Vaata, kuidas ma hüppan!

Emme, tule vaata, siin on tigu, ütleb mu pesamuna toonil, mis ei jäta kahtlust, et tigu on kõige imepärasem olend, keda meie puuriida kõrval kohata võib.

Vaatame koos tigu.

Eile, kui olin lõpetanud mitmetunnise võilillejuurimise, valmistanud lõunasöögi, riputanud pesud kuivama ning viimaks saatnud tütre muusikakooli, võtsin pärastlõunal teki, kohvitassi ja raamatu ning läksin aeda. Pumpernickel mängis liivakastis.

Enne veel, kui olin lõigugi lugeda jõudnud, hõikas Pumpernickel: Emme, tule vaata, sipelgased!

Ja-jah, sipelgased.

Nähes, et sellest jäi siiski väheks, kõlas järgmine hüüatus:

Emme, tule vaata, liivakastis on leopatt!

Leopardid on suured, ma arvan, et see ei ole leopard. Ehk on mõni sitikas?

See on väike leopatt!

Ajasin end ohkega oma raamatu ja kohvitassi juurest püsti ja läksin leopatti vaatama. (Oli ebatavalise kujuga puukoore tükk hoopis.)

Meenus üks luuletus Jaan Krossilt.

Väikemees hüüdis mind:
Tule vaata, kui ilus sitikas!
Mul oli tähtsate mõtetega tegemist
ning ma vastasin talle:
Vaata üksi. Ta pole ju ilusam,
kui vaatame teda koos-

ja tundsin, et valetan.

Ja nii see ongi. Ükski hüpe, jooks ega sitikaski pole päriselt see, kui keegi pole vaatama tulnud. Pole just sinu pärast vaatama tulnud.