Hajameelsuse meistriklass
Parkisin auto kaubamaja parklasse. Pojapõrnikas oli vahepeal magama jäänud. Väga hea! Pagasiruumist käru välja, laps sisse ja võibki poodi minna. Nonii... aga kus on mu autovõtmed? Taskus pole, auto ees pole. Kotis? Kallan lõpuks käekoti sisu istmele, aga mida pole, seda pole. Vaatan ka kärutaskusse - ehk pistsin sinna? Leian sealt küll kunagi kaasapakitud tagavarapüksid ja koguni mähkme (ei tea, mis ajast?), kuid autovõtmeid pole. No vaatame veelkord. Tasku, kott, auto. Vaatan ka auto mattidele ja ümbrusse. Huvitav, kuidas ma siit üldse minema saan, kui võtit pole? Hakkan juba mõtlema, kellele helistada ja kurta, kui märkan võtmeid. Autokatusel.
*
Minu vanemal pojal on järjekordselt õnnestunud ära kaotada oma telefon. Oma kodus. Peale üht pärastlõunast ussimängu pole enam nähtud. Otsitud võimalikest ja võimatutest kohtadest ning otsingute käigus leitud üles suur hulk muid kadunud asju. Telefoni aga mitte.
*
Tütar Kõrrekest on aga hajameeluses raske ületada. Kas teie teate kedagi, kel oleks õnnestunud enesele teed juustesse valada? Nii juhtub, kui ringutus peale tuleb, aga oled unustanud teetasssi kätte.
*
Tulen kaubamajast. Mind on tabanud peavalu, nii et ilmselt seetõttu on mu pilk võrdlemisi mõttetühi. Minu juurde astub üks võõras naine.
Teie ka ei leia oma autot? Minuga juhtub ka nii. Enamasti on siis auto teisel korrusel.
Tänasin viisakalt, kuigi olingi praktiliselt oma auto kõrval. Millal mina midagi üles ei leia?
Labels: osalev vaatlus
posted by iibis @ 8:21 AM
4 Comments:
Telefoni kaotamine on laste seas vist üpris levinud, aga omas kodus õnnestub see ikkagi vähestel, ma kardan. Lohutuseks võin öelda, et minu tütar kaotas mõni aasta tagasi ära oma päris uue, äsja sünnipäevaks saadud telefoni. Enne kadumist oli asi kodus, oma toas, laua peal. Rohkem meie silmad seda näinud pole.
Meie poja otsis ka oma telefoni 2 päeva ... pika otsimise tulemusel leidsin telefoni siis kui riputasin märga pesu kuivama. Tuli välja pükste taskust...täiesti puhtaks pestud seest ja väljast...paraku kasutuskõlbmatu pärast sellist suurpuhastust. Üht poja dressipluusi otsin tänaseni...imestan, kuidas omas kodus saavad asjad haihtuda? Järeldus - tuleb panna kindlasse kohta...tegelik elu näitab, et kindlas kohas jäävadki asjad pikaks ajaks kadunuks.
Meil juhtub ka kodus imelikke kadumisi, mõni asi on lihtsalt müstiliselt haihtunud ja ei leia enam.
Aga telefonidega oleme teinud nii, et teine siis helistab sellele kadunud telefonile ja helina järgi on senini õnnestunud välja peilida.
Hea Kukupai, muidugi võib tavaliselt telefoni sel moel üles leida. Aga minu pojasindril on millegipärast harjumus telefoni enamasti väljalülitatud kujul hoida. Sisse lülitab vaid siis, kui on vaja peale kooli sõbrapoisi poole küsida või ussimängu tarbeks.
Üldiselt usun ma vääramatult aine jäävuse seadusse. Et aine ei teki ega kao, vaid võib muutuda ühest olekust teise, eks ole. Näiteks täna leidsin ma nõudepesumasina tagant digiboksi puldi, mis paar kuud tagasi lootusetult kadunuks sai kuulutatud ning uuega asendatud... Ostsin eile ka uue väikese prügiharja, nii et ehk tuleb nüüdvana kusagilt välja. Uue telefoni soetamisega siiski ei kiirusta.
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home