Järjehoidjad ja raamatud. Rahvakogunemiste võlu
Kohati tundub muidugi, et peale Agnese kadumist pole miski enam päriselt see. Oli see siis raamatuesitlus või lastenäidend. Alati pamp raamatuid kaenlas, hõljus ta muutumatu naeratusega ühelt kultuurisündmuselt teisele.
KK oli vähemalt kohal. Kirjanikupreili sai temalt kiitagi. Saime teada, et raamatu on tõlgitud või tõlkimisel juba 24 keelde.
Nad kõik saavad siis teada, kuidas meil siin oli.
Jah, väga hea, noogutasid pensionieas kirjandushuvilistest prouad oma päid sünkroonis otsekui kordeballett.
Saime veel teada, et kirjaniku juured ulatuvad Läänemaale, et kirjutamiseks vajab ta kohvi ja sigarette. Muidugi ka pühenduse raamatusse.
Aga üldiselt kandis kõik mingit kiirustamise pitserit. Või mida siis õigupoolest ühest kaubanduskesuse kultuuriürituselt soovida.
Härra, kes hetkel kirjaniku sünnimail resideerub, väitis igatahes end ainuüksi täna kolme inimest Puhdistust lugemas näinud olevat.
Aga ega ma ei imesta ka. Alustasin. Ja on küll hea. Päris algusest peale kohe.
Labels: järjest loe, osalev vaatlus
posted by iibis @ 8:44 PM
5 Comments:
Agnes oli humanitaarraamatukogus igapäevane külaline, sügiseti kaasas mõned vahtralehed, vahel käbi või lilleke...
Tallinna on seda preilit reedel oodata, aga paraku kellaaeg mulle äärmiselt ebasobiv. Raamatu saan siiski - Varraku klubiraamat sel kuul. Aga parema meelega loeks soomekeelset originaali...
Viimane kord, kui Agnest nägin, jalutas justnimelt kimbu sügislehtedega mulle vastu Näituse tänaval. Kärus külitav Pumpernickel sai eriti särava naeratuse.
Raamat on muide tõesti väga hea.
(I., vähe maganud...)
Parandus:
Kolme inimest kyll, aga mitte eilse päeva vaid selle nädala jooksul!
See on suur vahe:)
Lugesin lõpuni. Olen lummatud.
(Lapsed jäid õigel ajal magama saatmata.)
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home