Müütiline Umberto Eco

1996. aasta sügisel väitis toonane semiootikaprofessor Igor Cernov oma loengus: kui me sest muud ei saa, siis ühe aulaloengu kunagi ikka. Ning nagu ajalugu näitas, oli sel ülimalt karismaatilisel professoril õigus. Saimegi aulaloengu.

Enam-vähem mütoloogiliselt Ecolt. Kes tõdes, vastates küsimusele, kas ta ise on fiktsioon või eksisteerib ka reaalselt, et ilmselt mõlemat, kuna ta on tegelaseks kahes ilmuvas raamatus.

Fiktsioonist ja reaalsusest ta rääkiski. Kirjaniku privileegist luua elusaid inimesi, kui ajaloolastele jäävad üle vaid vaimud. Kirjaniku loodu puhul on tõde lõplikum. Nagu ka lugeja samastumine.

Seesama müstiline fenomen, mis paneb inimese pisaraid pühkima. Kust see tuleb?

Ja mina, kes ma suutsin poetada täna pisara, lugedes oma pesamunale ette "Triinust ja Taavist" lugu, kus juttu vanamemme keedetud pohlamoosist, olen muidugi selle fenomeni kehastunud näide. See on lihtsalt nii ilus koht: vanamemm ise on surnud, aga tema moos tuuakse taadi sünnipäeval lauale. (Veel kindlam pisarakiskuja on minu jaoks "Pille-Riinist" "Anne". Peale seda pean edasilugemiseks natuke rahunema.)

Kodus küsis Lõvipoiss minult tähelepanuväärse küsimuse: Kas on tõsi, et jumal on maetud Rooma.

Seal ta seisis, kõht täis sõbrapoisi poolt söödud kiirnuudleid ja taskud kommipabereid.

Human being is a religious animal, ütles Eco.

(Küsisin siis pojalt vastu, et miks tema arvates jumal surnud on.)