Temaatiliselt. Korvpallist rääkimata

Ei, emadepäev on tore. Minu oma näiteks käis nii.

Kui sul on tütar, kes on komponeerinud sulle teemakohase flöödipala. Ja leiab, et parim aeg seda esitada on emadepäeva hommikul kell 7.12. (No auõna, kui umbes kümmekond minutit varem käidi pesamuna oma voodist ettevalmistavaks osaks üles äratamas, pomises too läbi une: Ä'ge segage! Magan! Pime on! olin ma öelduga kontseptuaalselt enam kui nõus - ehkki de facto pime muidugi enam polnud).

Kui sul on kossupoisist poeg, kellel on käimas kahepäevane turniir. Kuhu me täies koosseisus ka suundusime, peale kohvikuvooru vanaemadega.

Mängule kaasa elades sain aru, et mul on veel kossupoisi emana arenguruumi. Lõpuks turniiri võitnud meeskonnale elas häälekalt kaasa kogu emade brigaad. Kes ei huilanud mitte ainult: Tubli, E! ja Lõika nüüd vahelt, M! vaid karjusid rõõmust ka vastasmeeskonna möödaläinud vabavisete puhul. (Mina olin näiteks eelmisel päeval kurvastanud koguni oma poja meeskonnale kaotanud poiste pärast, niimoodi ikka tippsportlast vist ei kasvata?)

Aga üldiselt oli lahe. Pumpernickli rõõmuks oli saalinurgas sulgpallikohtuniku pukk. Ja kuigi see oli nurka lükatud nõnda, et mõni võhik poleks julenud kihla vedada isegi selle peale, et kass sealt läbi mahub, mahtus Pumpernickel ometigi. Nii et turniiri teisel päeval ronis ta, kõrrejook pihus, pärdikuvilumust näidates üles pukki.

Lõvipoisi kahe mängu vahel tõin Kõrrekese koju. Viimane kurtis hõõruvate kingade üle. Ja tahtis muidugi koju oma raamatu ja eelmisel õhtul üles võetud filmi juurde.

Pumpernickliga tagasi korvpallisaali.

Veel üks mäng suurema venna osalusel. Väiksem vennastest külitas toolidel. Üritas joosta väljakule. Ajas taga kahte endast nooremat tüdrukut. (Vastasvõistkonna liikmete õeskond, nii et Montague ja Capuletti vääriline intriig oli võrsumas). Veelkord sugpallipukk. Siis veelkord pikutamine toolidel, südamesttuleva ohke: Ma tahaksin elada maal! saatel. Ja seejärel laul: Medal, tule siia! Kus sa oled medal-medal?

Ja lõpuks autasustamine. Lõvipoiss saab oma meeskonnaga pronksi. See on tema elu esimene medal ja ta pakatab uhkusest. Medali andis üle kuulus kossutäht, kes kõigil poistel isiklikult kätt surus. See jättis Lõvipoisile sügava mulje. Loomulikult pole vaja lisada, et väikevend oli vaimustuses. Medal tuligi! Ja pea samaväärne medaliga oli võimalus tulla õhtul tasuta Päris Mängu vaatama.

Nii et kiirelt koju. Matemaatikaüesannete kallale asub Lõvipoiss vastuvaidlemata. Lõuna, kolm masinatäit pesu kuivama. Vastastikused päevakohased soovid naabriprouaga.

Ning abivalmis vanaema saabudes Lõvipoisiga tagasi korvpallisaali. Ega ma ise vist polegi varem spordivõistustel käinud, kui välja jätta oma laste sellekohased esitused. Kõik oli nagu telekast, ainult et päris. Pasunad, trummid ja tantsutüdrukud. Mäng oli nagu ikka, meie omad võitsid.

Kodus ronis mulle sülle väsinud pesamuna, kes ei viitsinud isegi duši alla mineku vastu vaielda rohkem kui elutarga nendinguga seep läheb silma! (läks ka) ning kel juba neljanda unelaulu ajal silmad kinni vajusid.

Jätsin Lõvipoisi venna und valvama ja volilt arvutimänge mängima ja sõitsime Kõrrekesega kaubanduskesusesse, kingi ostma. Seal tõdesime taas, et jalatsitootjate arvates kasvab inimlapse jalg numbrist 35 kohe numbrini 37. Algul tundus olukord ikka päris nutune, kui ainus paar enam-vähem normaalse väljanägemisega ja õiges suuruses kingi olid üliõhukesest seemisnahast ja maksid üüratu summa. Lõpuks õnnestus midagi siiski leida, mis nägi samuti normaalne välja, oli mõnevõrra praktilisem ning maksis umbes pool üüratust summast.

Auto juurde jalutades rääkisime, et kuidas tänu sellele, et Kõrreke oma kingadest välja kasvas, saime me ka natuke kahekesi koos olla. Igal asjal on omad head küljed, tõdes mu tütar seepeale elukogenult.

Õhtul rääksin naabrinaisega pesusid nöörilt korjates korvpallist.

Praegu ootan veel, pesumasin lõpetab kohe, saan poja trenniasjad kuivama panna.


Võib olla peaks ka finaalmänge vaatama minema?