iibise pesast

Wednesday, July 30, 2008

Peep-show "Mida ei taha, seda ei näita!"




Kui lähtuda aksioomist, et blogimine ON ekshibitsionismi vorm, siis on ka arusaadav, miks Kaamosruulsi visatud meem on mind painanud terve pärastlõuna ja õhtu.

Ühest küljest lihtne: no tupeseenest ma juttu ei tee. Koerapidamisest samuti (nagu ka ilmselt mitte paljude teiste tublide loomade -- nagu lambad, iguaan või kuningboa -- pidamisest mitte). Lastest rannas paar päeva tagasi tehtud pilte üles ei riputanud, kuna porgandpaljas lapsuke võib kelleski äratada tundmusi, milleks need fotod kindlasti mõeldud ei olnud. Ma ei avalda kalatoitude retsepte, sest kala ma ei söö.

Aga veel? Kui ma nüüd ütlen, et ühest või teisest teemast ma EI kirjuta -- nagu ühes jutus, kus mehele lubati kullakott, kui ta mingi aja suudab olla eesli sabast mõtlemata -- äkki just siis tulebki tahtmine kirjutada eesli sabast?

No olgu.
Ma ei kirjuta arvatavasti kunagi ühestki masinast või mehhanismist -- kuna tehnika ja selle kasutamine on vaieldamatult minu nõrgim külg. Ehk ainult kurdan oma saamatust.

Arvatavasti ei kirjuta ma ajaloost. (Ega ma ise kah hästi ei usu, et nii halva mäluga inimene, nagu ma seda olen, ongi suutnud ülikooli ajaloolasena lõpetada.)

Ma ei edasta isiklikke sõnumeid läbi blogspoti. Ses suhtes eelistan vanamoelist iimeilisuhtlust.

Ma ei kirjuta teemadel, mis kas ei lähe mulle üleüldse korda või lähevad korda nii palju, et kirjutada neist on võimatu.

Rohkem ei julge lubada.

Blogimine on muidugi selline grafomaanide hobi. Ja paratamatult toob see kaasa selle, et tekstid tervikuna annavad edasi rohkemat, kui lihtsalt see konkreetne sõnum, mille blogardist autor sinna sisse panna kavatses. See oht vist on peep-show kui sellise olemusse juba sisse kirjutatud.

Labels:

Tuesday, July 29, 2008

Ekspertiis: kõige hirmsam koht Harry Potteri lugudes



Muidugi olid mu emasüdames teatud kahtlused, kui ma oma kuuesele ja kaheksasele HP esimesest kahest osast edasi lugeda otsustasin. Ei, ega mul mingeid kõhklusi ju polnud, aga need KAHTLUSED... et äkki hakkavad öösiti hirmsaid unesid nägema või midagi. Ja oligi siis kokkuleppe, et nad ütlevad kohe, kui nende jaoks liiga õudne on. Ja nüüd on see siis käes. Tehke pakkumisi!

Kohtumine Siriusega Huilgavas Hurtsikus?
Lupini muutumine libahundiks?
Must märk lendluudpalli maailmakarikal?
Diggory tapmine?
Voldemorti taassündimine oma isa haual?
Vale puha!

Kõige hirmsam hetk, kui Lõvipoiss teatas, et tema enam edasi kuulata ei taha, saabus viienda osa üheksandas peatükis. Mis siis juhtus? Juhtus mäletatavasti see, et prefektimärgi sai Ron ja mitte Harry. Lõvipoisi peletis on siis nüüd kuju omandanud.

Labels:

Monday, July 28, 2008

Kompromissikunst. Ebaõnnestunud õppetund

Poisid istusid diivanil. Pisem tahtis vaadata raamatust loomade pilte. Suurem tahtis väiksemale samast raamatust juttu lugeda. Ütlesin: kõigepealt vaadake koos pilte -- ja siis pärast võid väikevennale lugeda. Pildid vaadati. Aga -- siis oli ka pisema huvi raamatu vastu ammendunud.

Kompromissid on ka minu enda nõrk külg. Üldse -- mul on tunne, et kompromiss tähendab sageli seda, et lõpuks ei saa kumbki osapool seda, mida tegelikult tahab. Muidugi, on küsimusi, milles kompromissid on võimalikud. Noh, kui näiteks suuremad lapsed tahavad ühel ja samal ajal eri filme vaadata, saab ju leppida kokku, et täna vaadatakse ühte ja homme teist. Täiskasvanute maailmas on kompromissid kindlasti normaalsed töistes asjades. Näiteks palganumber, selle eest tehtava töö hulk ja muu selletaoline on kindlasti läbirääkimise ja kokkulepete küsimus.

Aga on teemasid -- ja need on elus sageli kõige olulisemad teemad -- kus ei saa kompromisse teha. Näiteks mehe ja naise erimeelsus sündiva lapse küsimuses -- siis ei ole ju samal ajal võimalik, et laps natuke sünnib ja natuke ei sünni ka. Või kui üks inimene armastab ja teine mitte -- siis vist samuti ei ole kompromiss võimalik? Püsivalt, ma mõtlen. (Moodne halastusseks ei saa ju olla suhte alus?) Või siis truudus ja ustavus. Selline jesseninlik ma omamoodi olin sulle truu on justkui vabandus truudusetuseks, kuid tegelikult vaid püüd vääritut tegu millegagi õigustada. Ning selline teisele poolele pealesunnitud kompromiss.

Jah, õpeta siis veel lastele kompromissikunsti.

Labels:

Sunday, July 27, 2008

Suvisuvisuvi -- endiselt ja täies hoos



Biitšipartei aruanne:
käidud mitmel päeval mitme järve ääres. Seltskond: muutuv osa + Iibis ja pesakond. Eesmärk: lust ja lebo. Transpordivahendid: rong ja buss (mul pole ikka veel lube -- häbistamiskoht!) Ilm: päike. Abivahendid: ujumisrõngad, mikihiirega kummimadrats (Rootsist, vanakraamipoest), ämber, liivavorm (rongikujuline) ja väike auto -- roheline kühvel oli ka, aga see läks salapärastel asjaoludel kaduma. (Raamatu unustasin täna koju -- aga sellegipoolest olen veel õhtuks elus.) Nähtud: pardid Pühajärvel ja Arbil (mittekokkuloetaval hulgal). Söök: hää ja veel parem. Tagajärg: marrastatud põlved (Pumpernickel), kähe hääl (Lõvipoiss) ja hea uni (kõik kolm, isegi Pumpernickel).

Üleminek üksiknäitelt üldisele: puudub.

Labels:

Saturday, July 26, 2008

Õigete vastuste maja

Õigupoolest sai kõik alguse virtuaalsest sõõlamiskübarast. Panin pähe endale (Ravenclaw) -- ja siis ka Kõrrekesele ja Lõvipoisile. Natuke tuli muidugi tõlkida, nii otseselt kui kaudselt. Noh, näiteks mõelda välja, kuidas tõlkida student club kuueaastasle arusaadavaks. Lõpuks saime siiski hakkama -- ja mõneti ootuspäraselt sõõlati mõlemad lapsed Gryffindori. Miks ootuspäraselt? Aga seetõttu, et mul tekkis tunne, et mõlemad lapsed olid harjunud küsimustele vastama õigesti. Et nende senine kooli- ja lasteaiapraktika on loonud ettekujutuse, et igale esitatud küsimusele on üks õige vastus. Noh, näiteks küsimus, mida teeksid, kui sulle antakse poes sinu kasuks valesti raha tagasi. Arvatavasti on tegelikkuses siiski äärmiselt vähe neid, kes kohe tormaksid poodi sündinud ebaõiglusega võitlema. Aga minu poeg ja tütar just seda väitsid end tegevat, lähtudes ilmselt sellest, et see vastus tundus õigem kui teised.

Minus tekitas see erinevaid mõtteid -- kas see on loetava raamatu mõju -- lugejast vormitakse iga hinna eest griffindoorlast? Või on see griffindoorlus lihtsalt üks selline muinasjuttude hea võidab alati kurja-põhimõtte väljund? Noh samamoodi, nagu iga väike lapski teab, et Punamütsike söödi seepärast ära, et ta ei kuulanud ema sõna ja eksis õigelt rajalt. Hinnangu andmine ei tähenda aga seda, et mõni punamüts ei võiks kohe peale jutu kuulamist minna õue ja sõita jalgrattaga keelatud suurele teele...

Ehk pole muidugi veel õige sõõlamisvanus käes ka.







Which Hogwarts House Would You Be In?

You would be in Ravenclaw. You are wise, perceptive, and quietly brilliant. You may not always be noticed right away, but you are widely respected for your humor and brains.

Find Your Character @ BrainFall.com

Labels:

Thursday, July 24, 2008

Das männliche Prinzip

Käbi Laretei mälestusteraamatus on üks huvitav teema, kuidas tema poeg peale vanemate lahkuminekut otsis oma ellu seda, mida võib siis sõnastada -- das männliche Prinzip. Näiteks püüdis mõjutada oma ema uuest abielluma tuttava rongijuhiga, keda poiss selleks, et see ometi juhtuks, oma koju teed jooma kutsuda tavatses.

Eile, kui hakkasime ratastega Mamma poolt koju sõitma, tuli tütar Kõrreke üsna õnnetult ja näitas oma ratast, millelt oli kett maha jooksnud. Mamma juhtis meie tähelepanu koheselt vastasmaja hoovis tegutsevatele naabrinoormeestele: seal on MEES! (Öeldud peaaegu et värinaga hääles.) Iseeneesest päris naljakas. Otsisin seljakotist välja pabertaskuräti ja tõstsin keti hammastele tagasi. Kusjuures, veel möödunud suvel oleksin isegi ilmselt selles küsimuses mehelikku tuge nõutanud.

Mida ma selle kõigega tahan öelda? Hägustunud soorollidega ühiskonnas on ka see laste kasvatamine (sugude küsimuses siis) selline võrrand tundmatuga. Et mida see testosteroon siis siin maailmas määrab -- ja mida määrama peaks.

Hästi lihtne on minna sildistamise teed: kõik mehed on /.../ ja naised jällegi /.../. Siiski -- see, mis tundub kõige olulisem -- noh, vähemalt minu jaoks ja praegu -- vastutusvõime, ausus, mõtteärksus, oskus (iseenda üle) naerda -- see ei sõltu ju soost. Või sõltub? Ja ikkagi jääb siis üle küsimus: miks on nii palju keskeas (ja üle selle) kibestunud naisi?

Labels: , ,

Wednesday, July 23, 2008

Pumpernickel 1 5/6 -- sõnas, teos ja pildis



10 fakti pojaputukast, kes möödunud nädalal sai 1 5/6 aastat vanaks.

*Pumpernickel räägib. Oskab nimetada valikut loomi ja linde (kass, auh-auh, ka-ka, notsu, konn, eesel, kits ), nelja jooki (kakao, tee, kohv ja juua = vesi). Kasutab verbe kallama, kukkuma, tahtma, olema ja andma. Valdavalt esimeses isikus, v.a viimast -- eranditult imperatiivis. Oskab nimetada pereliikmeid. Kõige pikem jutt oli kassist, kes oli püüdnud linnu. (Kass ai-ai ka-ka! ) Uusi sõnu tuleb iga päev. Mõned sõnad ununevad vahepeal.

*Armastab mängida autode ja nukunõudega. Kõik ratastega esemed kuuluvad üldmõiste prr-prr alla. Autod, jalgrattad, nukuvanker. Viimasega rallitab ta entusiastlikult ringi, kusjuures pole oluline, et mõni nukk või loom sees oleks. Kuni kodus olid kassipojad, üritas neid nukuvankris sõidutada -- kahjuks põgenesid need väikesed nadikaelad alati enne, kui Pumpernickel koha vankri taga sisse jõudis võtta.

*Olen mina näinud oma elus lapsi, aga nii vähe ja halvasti magavat näen esimest korda. Lõunaunest oleme loobunud. Nüüd jääb ta õhtul natuke paremini magama, aga võib üles ärgata nt selle peale, kui ma enne magamaminekut samas toas juukseid harjan. Mõnikord ärkab üles lihtsalt niisama, kui mina veel allkorrusel olen, ronib voodist välja ja tuleb minu juurde. Isegi kui mul õnnestub magama minna nii, et pesamuna edasi magada nohistab, kolib ta millalgi keset ööd minu juurde ja on nõus edasi magama ainult minu juustest kinni hoides.

*Pumpernickel on väga tegus. Kui kuhugi on võimalik otsa või üles ronida, siis Pumpernickel seda ka teeb. Eile käisin poekeses, milles oli maast laeni redel. Kuni ma olin korraks müüja poole pöördunud, oli pärdikupoiss juba poolel teel lae alla.

*Pumpernickel keeldub istumast poekärudes selleks ette nähtud kohas. On nõus sõitma autokäruga (mõnikord) või olema mul süles.

*Pumpernickel on sündinud Neitsi tähemärgi kuulsa kordaarmastava mõju all. Seni avaldub see selles, et ta juhib alati mu tähelepanu enda poolt tekitatud segadusele -- olgu selleks mõnest raamatust välja tõmmatud leht või põrandale tühjakskallatud pastapakk.

*Pumpernickli sünnikaardil oli kirjas kalduvus gurmaanlusele. Seni on tähendanud see seda, et ta on keeldunud kõigist Salvesti suppidest või Selveri tädide keedetud pajaroogadest. Nii ma muudkui keedan ja küpsetan. Lemmikuteks on pastatoidud ja juust.

*Pumpernicklile meeldib vaadata Pipi filme. Mõnikord ka Tjorveni omi. Muud filmid või lastesaated teda mõnest minutist kauemaks ei köida.

*Pumpernickel on kõige sihikindlam inimene, keda ma olen tundnud.

*Pumpernickel on väga armas põngerjas.

Labels:

Monday, July 21, 2008

Ratastega seast, verest ja pisaratest

I
Täna pidi olema see vaikne õhtu. Et panen kah korraliku lapsevanemana oma võsukestest mõned pildid üles ja kirjeldan magusat igapäevaelu. Suured lapsed ju vanaema juures, meie kahekesi pesamunaga. Viimatinimetatu oli parasjagu roninud aknalauale. Olin väga sõbralik, ning kasutades tooni veel-üks-hüpe-Ruu-mu-kullake ütlesin: noh, tule nüüd akanalualt maha ja läheme ...

Kuhu, see jäigi Pumpernicklil teadmata. Ta oligi maha tulnud. Libisenud akna ja kirjutuslaua vahele ning selle käigus rullinud oma kulmu.* Haav polnud väga suur, kuid verd tuli kõvasti nagu peahaavade puhul ikka ja servad olid irvakil. Nii et laps sadulasse ja traumapunkti. Seal sai siis Ruu-kullake kulmule õmbluse ning õmblusele plaastri. Kisa oli õmblemise ajal eeskujulikult vali.


II
Nüüd tuleb see korraliku lapsevanema osa, palun väga!

Käisime meiegi nädalavahetusel hansapäevadel.** Kuis siis muidu. Kõik oli aus. Alates sellest, kui tahtsin osta Pumpernicklie ratastega siga ja ta vaatas mind ilmel, nagu teismeline, kellele ema tahab kinkida Anne Veski viimast plaati -- no sai, sai laps omale uue punase auto. Lõvipoissi autasustati mõistatuse (kuidas sättida autod treileri peale tasakaalu) esik- ja ainulahendamise eest puidust hundinuiaga. (Igal korralikul mehel olgu oma hundinui käepärast võtta! ) Rüütliturniirilt sai ta tunnistuse enneolematu vahvuse kohta.







Keskaegseid lauamänge mängides ei jäänud esitamata ka Küsimuste Küsimus: KES TEGI SOHKI?








Nukuteatris etendati Okasroosikest -- ning Pumpernickel kilkas rõõmsalt: konn! (Teised tegelased teda väga ei huvitanud). Söömine väljas. Kohe päris väljas, eks ole. Suhkruvatt. (Emme, see maksab ainult 25 krooni, ma ise nägin! )






Karussell. Linnalapse rõõmud: ponid, kitsed, kanad. Palju rahvast. Palju sagimist. Ja lõpuks -- lõpuks ometi! -- koju.




III
Ja-jah, koju. Laps õmmeldud-plaasterdatud. Õhtu oli muidugi ilus. Pumpernickli tujul polnud vigagi. Kuigi kodus ootas ees tõeline lahinguväli -- kõik kohad olid täis vereplekke ja veriseid taskurätte. Pojaputukas ise oli lustlik ja sõi hea isuga õhtust. Küsis kenasti juua. Ainult hambapesu ajal karjus hullemini kui kulmuõmblusel. Aga muidu oli tõesti -- kena vaikne õhtu...



---
*Küsimus: mis värvi riideid kannab lapsevanem, kelle laps rullib parasjagu kulmu?
Vastus: Mis küsimus see on -- loomulikult valgeid.

**Kuigi ma ise ei mäleta lapsepõlvest mingit konkreetset laata -- ja rahvarohkeid üritusi ei armasta ma kah -- usun ma siiski siinkohal iseendast rohkem Vahtramäe Emilit -- korraliku lapsepõlve juurde kuuluvad ka Vimmerby laadad.

Labels:

Kõige kallimad asjad

Lõvipoiss ja Kõrreke pakivad asju -- täna jäädakse Mamma juurde ööbima.

Kõrreke: Ma mõtlen, et mina võtan ainult kaks asja -- Bullerby laste raamatu ja siis selle lohest.

Lõvipoiss: Mina võtan õhtujuturaamatu -- ja sinu, emme, võtaksin ka.

Labels: ,

Sunday, July 20, 2008

Kes saab parema kommi?*

Mees: Mis sa siis sünnitasid nii palju neid lapsi.

Naine ohkab. Jah, millised oleksid olnud mu valikud, kui oleksin meie viimast last oodates teadnud -- laps või sina.

Silitab hajameelselt pesamuna linnupojajuukseid.
Kindlalt: Ei, lapsest poleks ma küll mingi hinna eest loobunud.

Mees: Said ju siis, mis tahtsid.

***

Väikevend vaatas väiksemat kompvekki, mis talle pihku jäi.
"No tead sa, mulle paistis, nagu oleksid sa ütelnud, et see kes saab valida esimesena, peab valima väiksema..."
"Kuule, sina väike maias põrsas!" ütles Karlsson. "Kui sina esimesena oleksid valinud, kumma sa oleksid võtnud?"
"Ma oleksin võtnud väiksema, tõesõna," kinnitas Väikevend tõsiselt.
"Mis asja sa siis tülitsed?" küsis Karlsson. "Sellesama sa saadki."**

***
Naine ohkab veelkord. Viib oma pooleksmurtud päikseprillid prügikasti, tühjnendab praeahju nukunõudest ja tõstab üles põrandal vedeleva flöödi. Tõepoolest, saingi mida tahtsin. Aga saingi ju!

--
*Käesolev sissekanne on fiktsioon, dialoog imaginaarne (v.a viidatud tsitaat) ja kokkujuhtumised reaalse eluga pole taotluslikud.
**Väikevend ja Karlsson Katuselt. Tlk V. Beekman, Tln 1993

Labels:

Saturday, July 19, 2008

Isased ja emased. Toas ja toa taga

Vastutus järglaste saamise/mittesaamise eest on vist kõikjal emaste pärusmaa. Urbaniseerunud koduloomade puhul puudutab vastutus siis ennekõike kassiomanikku. Meie kass Siisi võtab igal reedel antikiisupilli. Isiklikult manustan pasteedimeetodil. Seni laitmatult toiminud. Aga -- kas on üks tablett siiski kuidagi võtmata jäänud või on täiskuu ka kassile saba alla löönud -- igatahes on meie majaesine paksult kõutse täis. Viis kilavate silmadega isast. Peletan neid lumelabidaga vehkides. (Isegi väike Pumpernickel on õppinud kõtt! ütlema.) Aga mitte eriti tululikult.

Milles on aga probleem? Probleem on nimelt selles, et avastasin kõutskonna oma maja piiramas eile, reede õhtul. Otsustasin siis täna minna Poe tänava apteeki. Otsus on hea, aga: Ilma retseptita me kahjuks ei saa müüa.

-- Miks? Kas te kardate, et ma neid kuidagi kuritarvitan?

-- Ei. Selline on seadus. Ma võin trahvi saada.

-- Siin on silt -- esmaspäeval on vetrinaar -- kas ma saan siis esmaspäeval tulla?

-- Kahjuks ei ole meie veterinaaril retseptikirjutamisõigust.

/.../
(vandesõnade koht)

Inimliik on mõningad viimased ajad arvatud pädevaks hädaabipille ostma ning tarvitama. Aga paraku ei ulatu pädevus siis ilmselt nende manustamiseni indlevale koduloomale.

Meie jaoks isiklikult tähendab see ukse ja akende kinnihoidmist. Väljatrügiva kassi tuppa tagasitoimetamist. Pesu toaskuivatamist -- kõutsid lihtsalt märgistavad igaks juhuks ka nööridel kuivava püksipaari. Kusjuures ei märgistata mitte ainult suhteliselt maapinna lähedale ulatuvaid asju -- kord oli peetud vajalikuks viia protseduur läbi ka Pumpernickli kuivava kaisuelevandi peal. (Puidust pesupulgad vahetasin juba eelmisel suvel plastmassiste vastu välja, kuna puit teatavasti imab kõik sisse -- nii et kui tütar pidi kooli meisterdamistundi viima puitpesupulga, oli ta õpetajale öelnud -- kõutsid pissisid kahjuks kõik eelmisel aastal täis...)

Aga mis teha. Nagu ütles elutark Lõvipoiss: Meie tänaval on ainult kaks emast kassi. Teine vist ei ole nii ilus nagu meie Siisi. Me ei tohi teda nüüd õue lasta, muidu saab ta jälle mõnelt kõutsilt seemneraku.

Polegi enam omalt poolt midagi lisada. Esmaspäeval leian loodetavast siis kusagilt ka mõne retseptikirjutamisõigusega loomaarsti.

Labels:

Thursday, July 17, 2008

Konn ja täiskuu. Minu hetked ja inimesed

Mida kirjutada päeval, mil oled tabanud end mõttelt laenutada raamatukogust film Neli pulma ja üks matus? Kas minuga on tõesti lood nii kaugel? Või on selles süüdi lähenev täiskuu?

Vihm, mis sajab ka siinmail üksildastele. Suvi vihmapausidega. Hommikune rattasõit. (Teeleasumine -- kaks korda koju tagasi -- kord Kõrrekese seljakoti, teine kord tema raamatukogupileti pärast -- mis lõpuks ikkagi koju jätta õnnetus.) Keset linna kuuled, et ratas teeb imelikku häält. Teed kindlaks, et puudub Oluline Kruvi, mis fikseerib pakiraami, mis omakorda fikseerib tooli, milles istub pojanatt Pumpernickel. Komandeerisin lapskonna mänguplatsile, läksin rattapoodi -- ning seal keerab lahke mehaanik mulle puuduoleva kruvi paika. Rahagi ei küsinud. Ärge olge praegu minu vastu kenad, kui ei taha näha (liigutus)pisarais naist!

Raamatukogu, kust naasime sületäie raamatute ja filmidega seljakotis. Võtsin end siiski kokku ning pulmade ja matuste asemel laenutasin iseeenesele Howards Endi ja ühe norra krimi.

Sadu. Filmid ja raamatud tubaselt. Lapsed ja kass. Kohv ja kakao. Õhtune omaküpsetatud keeks -- kandik nokitakse purutumaks.

Õhtune päike. Lõvipoiss läks rattaga sõitma ja naabrilastega mängima. Kõrreke luges. Tema kommentaar: Mõnikord ongi ilma meesteta hea...

Praegu -- kolm magavat last ja üks magav kass. Ema, arvuti ja kohv. Ilmselt ka üksindus. Aga sellest meil ju ei kirjutata /.../

Ah jaa, konnast pidi kah juttu tulema. Kust seda vaba konna ikka nii väga võtta. Enne täiskuuööd eriti. Aga -- kui mõnda näete... Sest




What Kind of Guy Will You Fall For?

You will fall for the gentleman. Keep an eye out for your love at your next formal or field trip to the opera. Watch out for bad boys who walk on the inside of the curb and don't hold the door for you, and you'll end up with the guy who's suave, sophisticated, and classy through-and-through.

Find Your Character @ BrainFall.com

Labels:

Tuesday, July 15, 2008

Lapsed ja Asjad

Kui alustada tõdemusest, et tänapäeva lastel on asju lihtsalt liiga palju, siis jah, enam klišeelikumaks ei ole siin ruumi minna. Aga on tõepoolest.

Mõnikord tundub, et terve kodu on täis laste asju. Ja nende osasid ja tükke. Tiia Toometil on üks lastejutt. Sellest missugused asjad kellegi on. Mõnel nukk ja nukuvanker. Teisel klotsid ja auto. Aga kahel poisil on asju teistest rohkem. Lugematus koguses hammasrattaid, väntasid, autokumme ja muud sellist. Mõnikord mulle tundub, et minu laste asjadega on sarnased lood... Aga midagi on vist veel puudu ka. Vähemalt nende endi arvates.

Paar päeva tagasi käisin koos kõigi lastega poes. Noh, sellises suures supermarketis, nagu nad kõik siin praegusel ajal on.

Emme, ega sa mulle nagunii autot ei osta...

Võte oli muidugi odav. Aga -- teisest küljest -- viimase auto tõid vist tõesti päkatsid -- noh --

Millist autot sa siis tahaksid.

Lõvipoiss läks ja valis endale välja uhke sportauto mudeli. Viiskümmend krooni. Mis seal ikka. Panime auto kärusse.

Vaatasin, et Kõrreke tahtis nagu midagi öelda. Aga jättis ütlemata. Võte oli kahtlemata väärikam.

Kas sina tahaksid ka mõnda väikest asja.

Jah, emme...

Mis see siis oleks?

Kõrreke pidas tükk aega hinge kinni. Paus kandis. Ootasin huviga.

Kleepsulehte.

Kleepsulehtki valiti välja. Väga roosa ja väga nunnu hiirtega kleepsuleht. 100% suurepärast kitši.

Ja lõpuks sai muidugi ka väikevend ühe pisikese liivakastiauto.

Järgmisel päeval oli Kõrrekese nimepäev. Arutasime koos, missuguse -- seekord siis tarviliku -- asja võiks ta sel puhul saada. Lõpuks jõudsime järeldusele, et tal läheb hädasti tarvis kastikest nukuriiete jaoks -- no tõesti, kilekotiga toanurgas ei näinud need just kenad välja. Kastike, seekord väga nunnude kiisupiltidega -- aga samuti täiesti ehe kitš -- sai ka soetatud.

Nii et kõigepealt asjad. Siis midagi, kuhu neid asju panna. Lõpuks veel midagi, kuhu asjad ära panna. Et teha ruumi uute asjade jaoks.

Labels:

Et kuidas siis ikka kasvatada lugevat last?

Funktsionaalse lugemisoskuse puudumise kohta alustuseks üks näide. Kontrolltöö. Õpetajana on alati probleem mõelda välja piisavalt lihtsad küsimused, et neile ikka vastused leitaks. Küsimus, mille taga nägin üht tütarlast pusivat, oli lihtsamast lihtsam: nimetada ühe sõja osapooled. Läksin tüdruku juurde ja pakkusin abi: me olemegi ju ainult kahte riiki õppinud, pane need nüüd kirja. Õpilane, kes oli suutnud küll vastata paarile valitsejaid puudutavale küsimusele, jättis küsimuse ikkagi vastamata. Kolleegi kommentaar -- sa küsi neilt, mis värvi oli Napoleoni valge hobune.

Nii ongi. Kui õpikus on näiteks lause, et Mari kasvatab kasse või koeri, siis tohid küsida õpilaselt keda kasvatab Mari? või kes kasvatab kasse või koeri? Aga küsimus nimeta koduloomi, keda Mari kasvatab, toob jalamaid kaasa protestilaine. Kes need koduloomad on? Õpikus polnud sõnagi koduloomadest!

Tänane Postimees (http://www.postimees.ee/?id=20629) on kah selle tegeliku lugemisoskuse teema üles võtnud. Selle taga, et laps ei saa tekstist aru, on tegelikult lihtne selgitus -- laps ei saa aru, sest ta pole harjunud lugema. Minu käest küsis tütar Kõrrekese klassijuhataja arenguvestlusel muide just nõnda: kuidas kasvatada lugevat last?

Vastus on tegelikult lihtsamast lihtsam: tuleb lastele lugeda. Ma ei ole kunagi pööranud liigsuurt tähelepanu tähtede õpetamisele. Tähed õpitakse selgeks nagunii. (Oma kahe kogemuse pealt -- Kõrreke õppis lugema iseenesest, viieaastasena. Lõvipoisi õpetasin lugema möödunud sügisel, kuuesena -- kui oli näha, et iseenesest ei toimu siin midagi.) Aga lugemisharjumust kujundada saab ikkagi ainult lapsena. Juba pesamuna Pumpernickel teab -- peale hambapesu tuleb õhtujutt. Kõrrekesest ja Lõvipoisist rääkimata.

Raamatu valimise reegel on lihtne, loen ainult neid raamatuid, mis mulle endale ka meeldivad. Selle üle võib muidugi vaielda, näiteks klassikalistest asjadest pole ma lugenud lastele Naksitralle ega Heljo Männi raamatuid, kuna need lihtsalt ei meeldi mulle endale eriti -- ja kõiki maailma raamatuid ei jõua nagunii keegi läbi lugeda.

Aga mida me siis loeme? Lindgren. Muumitroll -- no ikka neid õigeid raamatuid, koomiksilehte olen ostnud küll, aga seda loevad lapsed ise. Dahl (siin on küll teatud kompromiss iseendaga, sest eestikeelne tõlge on vilets). Eestist: Pille-Riin. Tiia Toomet. Kivirähk. Leelo Tungal. Heiki Vilep.

Viimasel ajal elame muidugi täiega Sigatüükas.

Nii kirjutab ema, kes tabas eile kõik oma kolm last diivanilt reas, raamat käes: Kõrreke luges Britt-Mari puistab südant, Lõvipoiss Jipi ja Jannekest ning Pumpernickel oli õe-venna juurde roninud ning lehitses süvenenult Muna.

Labels: ,

Monday, July 14, 2008

Kes see jalgrattur siis õigupoolest on?

Olen see, kes parasjagu vaja. See on üks rohkeid rattasõidu plusspooli, eks. Kui vaja, sõidan sõiduteel, kui vaja, siis jälle kõnniteel (nt ühesuunalisel tänaval -- või kui on teetööd). Sõiduteel on muidugi parem.

Ainult et -- ega paljud autojuhid kah ei tea, kes see jalgrattur on. Justkui oleksid saanud oma load, lahendamata kordagi teste, kus liiklusskeemis tuleb ka jalgratturiga arvestada. Et kui sõidab ikkagi sõiduteel, siis kehtib ka talle nii peatee kui anna teed märk, nagu ka parema käe reegel. Siin Tartus linna vahel sõites kohtab aga enam-vähem võrdsel hulgal nii neid juhte, kes viipavad jalgrratturile sõida-sõida! , kuigi tegelikult oleks neil eesõigus, nagu ka neid, kes sõidavad rattale jõhkralt ette.

Ma olen ise mõelnud, et kuna täiskasvanu ei pea ju põhimõtteliselt rattasõiduks mingit luba ega ka järelikult teadmisi omama, siis see tähendabki suurt hulka sõitjaid, kes heal juhul on kuulnud parempoolsest liiklusest. (Kusjuures olen ise kohanud rohkem kui korra jalgrattureid, kes isegi parempoolsest liiklusest justkui midagi ei teaks). Et jalgrattur ongi selline, kellelt võib kõike oodata ning parem las sõidab kiiremini minema (või sõidab siis autojuht ise kiiremini minema).

Jalgrattateed on muidugi hea lahendus. Siin-seal on need isegi kenasti olemas ja tähistatud. Ehkki siin on samuti olukord mõnes kohas kurbnaljakas. Noh, hakkad näiteks Tartus Kesk tänava tagant otsast sõitma ja jõuad rõõmustada, nähes jalgrattatee tähist. Ületad ristmiku (vist Alevi) ja avastad end... vastassuunavöönist, kusjuures puudub ka õigupoolest kõnnitee, kuhu ohutuse mõttes ära pöörata. (Tegelikult muidugi võib põhimõtteliselt sõita Kesk tänaval mõlemalt poolt puid mõlemas suunas -- aga reaalselt toimivad vist puud pigem eraldusribana -- vähemalt pole ma juhtunud küll nägema, et Kesk tänavas neljas reas sõidetaks.) Ning jalgrattateed võivad muidugi olla, aga inimesed kasutavad neid paraku ka kõnniteena. Korra tegin ühele kahest naisest ja lapsevankrist koosneval seltskonnale märkuse, vastuseks kostus: ega me vast teid nüüd ei sega. Nojah, siis võiksid nad ju oma vankriga ka Riia mäest sõiduteel alla jalutada, küll autod kuidagi mööda põikavad. Vast väga ei sega, eks.

Aga selline virin on muidugi mõttetu. Eks reeglina vankerdaja (kes ma ju ka ise omajagu aastaid olen olnud) näeb maailma ühest, rattasõitja teisest küljest. Nagu ühes lastejutus minu lapsepõlves, kus kaks kassi (vist) läksid vaidlema, kas pall on sinine või punane. Pall oli ühelt poolt sinine ja teiselt punane.

Muidugi, ma arvan, et suurem osa inimesi on elu jooksul nii jalakäijad, jalgratturid kui ka autojuhid. Paljud lükkavad ka vankrit. Muuseas, veel oma lapsepõlvest mäletan linnapildis (küll harva) ka hobuseid. Et oligi selline talumees vankriga linna tulnud (see on siis nii kolmkümmend aastat tagasi umbkaudu).

Aga igal juhul on rattaga sõita nii keskkonda kui ka raha säästev. Sky plusi asemel kuulad linnulaulu. Lõbust rääkimata.

Labels:

Saturday, July 12, 2008

Pelmeenisupijutt*

Niisiis, hoiatan kohe ette: mingit üldistust või kõrget vaimset lendu pole siit loota (aga pelmeenisupiretsepti siiski leiab). Ühe tavalise naise tavaline päev. Või erilise naise eriline. Võta kuidas tahad.

Magamajäämine: umbes kell 2 öösel, kuna juba teine su lastest uitab öösiti ringi. Äratus: veidi enne seitset. (Vt eelmist teemat.) Silmad on valusad -- peeglisse vaadates selgub ka põhjus. Silmapõletik. Üks lastest tellib hommikusöögiks mannaputru. Teine lastest teatab, et tema ei salli mannaputru silmaotsaski. Lahendus: mannavaht. (Mis on naljakal kombel mannapudru-mittesallija üks lemmiktoite).

Hommikused turul- ja poeskäigud rattal. Öisest trallist väsinud Pumpernickel tõmbab end nii kerra, kui rattatooli rihmad lubavad, toetab pea mu tagumikule (tjah, pole just karta, et tal peaalune liialt kõva oleks) ning jääb vaevalt kümme minutit peale kodust väljasõitu tukkuma. Turul ta siiski ärkab, saab lahketelt turutädidelt oma tomati- ja kurginoosi. Koju tagasi jõudsime napilt enne vihma algust.

Kodus oli köögipõrandal mingi kummaline kollakas loik. Elukogemus näitab, et imestamise asemel (mis on täiesti tulutu tegevus) tuleb lihtsalt kindlaks teha loigu päritolu. Uriin see nagu polnud. Apelsinimahl oli juba õhtul otsa saanud. Aga, nagu selgus lõhnast, oli tegu kalakonserviga, mida Lõvipoiss (nagu selgus allakirjutanu uurimistööst) oli avanud. Konservi ise leidsin prügikasti ja rohelise kilekoti vahest (Mul läkski see kaduma, selgitas Lõvipoiss.)

Seesama Lõvipoiss oli juba vähemalt nädala soovinud, et teeksin pelmeenisuppi. Tegingi. Panin sisse turult toodud värsket kraami -- mugulsibul ja porgand pannilt oliivõliga läbi praetult, lillkapsas ja hernes ja siis muidugi pelmeenid (ikka Uvicu omad), lisaks sibulapealsed ja petersell. Sai hea. Pumpernickel, kes tavaliselt pelmmene ei söö, sõi kolm kausitäit. Nii et loodetavasti oleme udmurtide ees rehabilteeritud.

Uuena tuli Pumpernickli streikimine lõunase magamaminekuga. Surusin teda ikka järjest voodisse (enda silmad vajusid küll juba kinni). No lõpuks sai uni meist siiski võitu, ka mina magasin tunnikese. Mis õndsus.

Lõvipoiss ja Kõrreke õnnestus panna oma tube koristama. Lõvipoiss küll veidi solvus, kui pidin käima meenutamas, et tuba tähendab ka voodialust ja kirjutuslauatagust, kuid lõpuks ta siiski leppis mu veidrate arusaamistega.

Kui Pumpernickel ärkas, sõime kõik koos ära terve kamašokolaadi. Noh, neljakesi pole see ka mingi kunst. Väntasime ratastel Lõunakeskuse juurde ning sealt istusime rongile**. Rongil avastasin, et Lõvipoisi särk oli häbiväärselt plekiline.

Teel Mamma juurde nägime Lõunakeskuse parklasse suunduvat pulmarongi. Jah, kellele missugune rituaalne pühapaik -- mõnele pronkssõdur, mõnele kaubanduskeskus. (Kusjuures, ma pole tegelikult väga kindel, et need esimesed mulle teistest mõistetamatumad oleksid.) Mamma juures korjasime ära viimased (no võib olla ka eelviimased) maasikad, lapsed sõid juba-valminud vaarikaid ning mitte veel väga valmis kirsse. Lõpuks olid marjadest plekilised ka Kõrrekese ning Pumpernickli riided, nii et väljanägemise osas oli pilt oluliselt ühtlustunud. Täna oli Mammal õnnestunud ära anda kõik oma kolm allesjäänud kassipoega ning lapsed kuulasid huviga, missugustele inimestele missugune poeg sai.

Kodus: pesemine, Sigatüügas -- ja kaks magavat ning üks mittemagav laps. Tundub, et pesamuna on jõudnud mõistmisele, et magamisele kulutatud aeg on kasutu ning mängib küll nukunõude, küll autopuslega, tirib mu pliiatsitopsist pastakaid ning lappab ajalehte (mille lugemiseni ma ise veel täna polegi jõudnud). Selline tegus õhtupoolik siis.

Ja selline pelmeenisupipäev siis ja pelmeenisupijutt.

pee-ess: jutu prevjuus ülevaatamise ajal on pojapõngermann põrandal uinunud, auto kõhu peal.

--
*Pealkiri on parafraseering ühest Ramloffi postitusest, kus sellist igapäevaelu juttu nimetatakse oasupijutuks. Vastandades seda siis vaimsetele teemadele. Nii et võtan endale koos pealkirjaga täieliku vabaduse olla mittevaimne.

/Kas sellisel jutul on üldse mõtet? võib siis nüüd küsida. No teatud teraapiline efekt kirjutajale ikka, kui mitte muud./

**Kes ei tea, siis reedest laupäevani tiirutab Lõunakeskuse ja sealt edasi ehituspoe parklas väike rong. Väljub igal pool- ja täistunnil ning on täiesti tasuta.

Labels:

Friday, July 11, 2008

Võimalusi ärkamiseks. Variatsioonid III

Kuidas teie toimite, kui teile kallis inimene magab ega näi niipea ärkavat?

Võib proovida erinevaid äratustehnikaid.

Näiteks: pugeda voodisse magava inimese kõrvale, haarata tal kõva ja kindla käega juustest ning togida rütmiliselt jalaga. (Jalalöökide sihtpunkt sõltub loomulikult ärataja ning äratatava omavahelise pikkuse vahekorraast.)

Istuda äratatavale pähe. Sobib kasutada nii selili- kui kõhulimagaja suhtes.

Tõmmata magajal tekk pealt ning hammustada teda rinnast.

Kõik tegevused viia läbi haudvaikuses (ikkagi magav inimene ju!). Vajadusel korrata. Soovitud tulemus garanteeritud.

Soovitab Pumpernickel. Praktiseeritud ema peal tund aega tagasi.

Labels:

Thursday, July 10, 2008

Sigatüüka uudised

Loeme suuremate lastega parasjagu Harry Potteri neljandat osa ja seetõttu on nii Lõvipoiss kui Kõrreke oma mõtetega rohkem Sigatüükas kui iibisepesas. Tükeldad näiteks salatikraami, kui tuleb Lõvipoiss ja küsib: Aga miks ta talle seda rääkis? No kogenud ema (nagu mina, khm) saab muidugi kohe aru, et küsiti selle kohta, miks Harry rääkis Cedricule lohedest. Mõne aja pärast tuleb Kõrreke ning sõnab: ma olen väga mures ja loodan, et tal läheb kõik hästi. -Ainult väga mõistmatu inimene võiks sellest järeldada, et jutuks on näiteks isa, keda kuu kohta ühel päeval nähti ning kes uuesti seitsme maa ja mere taha sõitis. Loomulikult on jutt Harryst, kel seisab ees kohtumine ungari sarvsabaga.

Tegelikult ma natuke kahtlesin selle neljanda osa lugemisega. Valdavalt on muidugi tekst väga lõbus (Kõrrekese ja Lõvipoisi huumorilemmikuteks on professor Trelawny tunnid, nende kohtade peal naerdakse pisarateni). Aga samas ilmuvad just selles osas surmasööjad lendluudpalli finaali ajal uuesti välja ning lõpus sureb ju Cedric.

Miks ma siis ikkagi otsustasin, et mu lapsed, vanuses 8 ja 6 (no ok, järgmisel kuul seitse), on suutelised sellest aru saama? Surm kui teema on laste jaoks kuidagi põhjendamatult tabuteemade hulka liigitatud. Et me peame neile eakohaseks power-ninjasid või -- just täna õhtupoole käisime vaatamas -- Narnia kroonikate-tüüpi pikkade lahingu- ja võitlusstseenidega filme -- aga surmast rääkida on justkui ebamugav. Mulle tundub, et tegelikult võtavad lapsed surma loomulikumalt, kui me seda ette kujutame ning kindlasti loomulikumalt kui nii mõnigi täiskasvanu. On ka lastekirjanikke, kes on sellest kirjutada osanud. No Anderseni Merineitsi imeilus surm oma armastatu nimel, Vennad Lõvisüdamed loomulikult -- viimase raamatu võttis Kõrreke ise mõni nädal peale oma vanaisa surma lugeda (olime seda möödunud aastal koos teinud).

Aga nüüd me seda Tulepeekrit loeme ning selle vaimus veel vähemalt nädal-paar ka elame. Isegi laste mängud on omandanud Sigatüüka jooned (need on sellised vahvad poiste-tüdrukute mängude vahepealsed, nagu meie peres ikka olema kipuvad.) Kõik Lõvipoisi ja Kõrrekese autod on ära jagatud nelja majja ning neil on igsugu erinevad tunnid. Neid viivad siis läbi professorid Kõrreke ja Lõvipoiss vaheldumisi.

Igapäevaelus samastavad nad end loomulikult Harry ja Hermionega. Ühel päeval tundis Lõvipoiss sügavalt kaasa näitlejatele, kellel, õnnetukestel, tuli filmides mägida Malfoyd, Crabbet ja Goyle'i. Lõvipoiss loodab ikka ka tegelikult enne oma 11. sünnipäeva öökullipostiga kutset saada. Kõrreke realistina arvab, et kui tal oleksid võluvõimed, oleksid need juba mingisuguselgi moel avaldunud ning on, võib vist öelda, oma muguks-olemisega leppinud.


pee-ess: kui seda bloogi juhtub lugema mõni prantsuse keele oskaja, siis oleksin tänulik, kui annaksid teada, kuidas õigesti hääldada Beauxbatons.

Labels: ,

Veel rassismiküsimusest õppe- ja kasvatustöös

Üks väike meenutus viie aasta tagusest Rootsist (oi-jah, kuidas aeg küll lendab...)

Olime lastega (Kõrreke siis kolmjapool ning Lõvipoiss peaaegu-kaks) mänguväljakul, kui meist jalutas mööda sõbralikult naeratav neegrinaine oma lapsukestega.

Kõrreke kilgates: vaata, emme, neeger!

Oi, nii ei tohi öelda!

Kõrreke, arusaamatuses: aga kui on musta nahaga, siis on ju neeger?


Oletagem, et seesama lapsuke, noh, näiteks nii kümne aasta pärast, näitab oma klassipilti mõnele uuele sõbrale. Tahab juhtida tähelepanu punase peaga Meerile ning ühe jalaga Silverile, kes on tema parimad sõbrad. Aga, kartuses kedagi mõne välise tunnuse järgi diskrimineerida, peab ütlema hoopis: näed, see sinise kampsuni ja roheliste tossudega tüdruk ja vasakult seitsmes poiss. Ühesõnaga, tuleb igal juhul mööda vaadata kõige silmahakkavamast välisest tunnusest!

Vanasti oli neeger rassiline määratlus. Ei olnud oma olemuselt solvav. Praegu mõjub diskrimineerimisena, nagu ma aru saan, juba see, kui laps keeldub multikultuursest suhkurdatud tõugust?

Labels: ,

Wednesday, July 9, 2008

Kodus sirgumas laps-rassistid!

Lugesin just delfist, kuidas võõrapärase toidu ärapõlgamine on selge rassismiilming, mis tuleb igati hukka mõista -- http://ajaviide.delfi.ee/news/kuum/article.php?id=19307429&l=fplink.

Pean häbiga tunnistama, et meiegi peres sirguvad ohtlikud laps-rassistid. Näituseks paar päeva tagasi keeldus Pumpernickel (vanus: üksjakolmveerand) söömast pelmeene. Sõna pelmeen tuleneb minu mälu järgi meie sugulasrahva -- andku Ilmar Manninen mulle teispoolsuses andeks kui ma eksin -- udmurdi keelest ja tähendas vist kõrva? Nii et meil sirgub noor udmurdipõlgur... Samuti keeldus ta ta paar kuud tagasi Mäkis pakutavatest friikatest. Loodetavasti ei mõju see halvasti meie oodatud viisavabaduse küsimusele.

Lõvipoisile (vanus: peaaegu-seitse) ei maitsenud jälle minu enda keedetud ehtne seljanka. Samuti ei armasta ta eriti riisihelbeputru (järeldus: ei austa kõiki neid vaeseid hiinlasi, kes, jalad märjad, riisipõldudel rassides meie igapäevase riisi meile lauale toovad...)


Ma ei tea, kuidas peaksin siis kõige selle valguses suhtuma tõsiasja, et viimati keeldus Pumpernickel ka kamast? Kas see peaks mu sotsiaalset emasüdant veelgi enam rõhuma -- või peaks see mulle vastuoksa kergenduseks olema?

Labels: ,

Sunday, July 6, 2008

Aus vastus

Poeg Pumpernicklile meeldib kallata. Vett ühest anumast teise. Kui lauale on jäänud näiteks kann mahla või sidruniveega, kõlbavad ka need. Täna kuulsin solinat kraanikausi juurest, mõtlesin, et ju siis jälle kallatakse.

Läksin vaatama -- Pumpernickli käes oli pudel oliivõliga, kust ta valas suure joana õli kastrulisse.

Pumpernickel, MIDA sa teed?!

Kallan, öeldi mulle täiesti selgelt ja ausalt.

Labels:

Rattahetked

I
Kui jalgratas on su liikumisvahend nr 1, on su linn hoopis teine linn, kui siis, kui kõnnid või kui sõidad autoga. Võrreldes jalutamisega on teised nii marssruudid kui ka nende läbimiseks kuluv aeg, võrreldes autoga aga -- kõik lõhnab, häälitseb ning -- on olemas ilm. Tuulega on raske vändata. Väike vihm ei mõjuta eriti midagi, aga teinekord juhtub ka, et väikesest vihmast saab suur või et tuled kodust välja päikesega, kohale jõudes sajab aga vihma või isegi rahet.

Nagu juhtus meiega, s.t minu ja Pumpernickliga mõni päev tagasi. Olime teel Lõunakeskusse läbinud umbes poole vahemaast, kui hakkas sadama. Vihma ja rahet ning nõnda tihedalt ja järsku, et olime hetkega läbimärjad. Möödujad sikutasid hõlmu koomale ja avasid vihmavarjud ning heitsid mu pojakesele haletsevaid pilke. Pumpernickel oli aga rõõmus ja uudishimulik. Midagi sellist polnud ta kunagi varem näinud.

Lõunakeskusse jõudes heitsin pilgu ka enda riietele -- tjahh, oma õhukese valge läbimärja särgiga oleksin ilmselt sobinud kuhugi konkurssile märg t-särk (kunagi tv-st olen näinud ühte sellist). Noh, õnneks, oli mul Pumpernickel, keda sülle võtta...

Kui apteegis ja toidupoes käidud ning särk kuiv, oli ka päike uuesti välja tulnud ja omamoodi oli isegi kahju. Nii huvitav vihm.

II
Mulle meeldib nüüd, suviti, Pumpernickel rattatoolis, sõita hommikul turule. Mõnus värske ja hästilõhnav kraam, mida -- ning see polegi vähetähtis -- saab osta nii, et ei pea pojanatti rattalt maha võtma. Täna avastasin juba peaaegu turuväravas, et mul on ainult viiesajaline. Ilmselt oleks mõistlik see lahti vahetada. Paremat kätt jäi tankla -- aga siis oleks pidanud ju poisi ikkagi toolist lahti harutama. Aga jah -- natuke eemal oli ju Mäkk. Sõitsin oma kahel rattal Mäkkdraivi ja sain oma viimase aja kõige meeldivama teeninduse osaliseks. Sõbralik naeratus mulle, naeratus ja õhupall Pumpernicklile ning capuccino oli järgmisel aknal juba valmis (polnudki NII halb kusjuures). No kelle jaoks see Mäkkdraiv siis on, kui mitte meiesugustele, eks ole.

III
Huvitav on see, et kui teed kõik oma tarbesõidud jalgrattal, siis pole mingi probleem koguda päeva lõpuks arvestatav hulk kilomeetreid (kuigi see pole eesmärk omaette). Praegu, kui Kõrreke oma jala tõttu ise ei või sõita, on meie liikumisskeem eriti huvitav.

Näiteks õhtune saun Mamma juures -- esmalt Pumpernickel kohale viia. Seejärel ise koju tagasi, Kõrreke istmesse upitada -- Lõvipoiss väntab õnneks ise kaasa -- ja uuesti sama tee. Pärast tagasi kõik tagurpidi -- Kõrreke koju, siis sama tee poistega. Noh, umbes nagu selles mõistatuses, kus saarele tuli viia kapsas, kits ja hunt, aga paati mahtus korraga üksainus.

Kui nii edasi läheb, olen Pekingiks vormis!

Labels:

Thursday, July 3, 2008

Lapsevanemlus ja esteetilised tundmused

Teema sissejuhatuseks üks natuke varasem kirjutis, bloogi ma siis veel ei pidanud, kuid mõne asja panin niisama kirja. Pärit võiks see olla märtsist ja alapealkirjaks

Minu tütre tuba
Ukse all: koolikott (lahtiselt), põrandal maas lahtine vihikumapp. Ukse juures on maas tund aega tagasi raamatukogust laenutatud raamat ja ema käest saadud uued juuksekummid. Nende peal kiht nukuriideid.
.
Voodi peal kooliriided -- on näha, et nende peal on istutud -- segamini ööriietega.Veel mõningad riidetükid, ühes nurgas künkakesena tekk.

Voodi ees maas pidulikud riided: vest, seelik ja pluus ning kott kingadega. Veidi eemal riidepuu.

Laua peal kiht raamatuid, joonistusi ja osaliselt lõigutud pabereid. Köögist pihta pandud käärid. Kommipaberid.

Kirjutuslaua ja akna vahel kokkukägardatud paberid.

Keset põrandat nukk, nukutekk ja kallisasjade karbike. Riiuli ees maas juuksekumme, memoriinikaarte ja tühi sametkarp (ilma sõrmuseta).

Pesukapi uks on lahti, pesu on osaliselt välja tõmmatud. Pesu juures põrandal sõrmus (ilma sametkarbita).

Lisaks üle terve põranda juuksekumme, -klambereid, pliiatseid ja pliiatsiteritaja (viimase kohta kommenteerib Kõrreke ise pahaselt: No see on ju Lõvipoisi oma! ).

Mõtted, mida ma enne laste sündi mõtlesin
Üldiselt ma eriti lapsi ei armastanud -- tõsi, ma polnud nendega eriti ka kokku puutunud. Kord, kui meil käisid lapsega külalised, olin pärast pahane, et pidin laudlina pärast pessu panema, kuna laps oli sinna toitu peale ajanud. (Laudlina -- mis see veel on? Kui ma kasutaksin praegu kodus laudlina, tuleks seda pesta mitte iga päev, vaid peale igat toidukorda.)

Ühesõnaga, lapsed tundusid mulle kuidagi talumatult ebaesteetilistena -- alates hetkest, mil nad kõhus kasvades moonutavad oma ema keha, sünd ise -- no see tundus muidugi täiesti fuih! ja pärast see igavene mökerdamine ja pläkerdamine. Õudne! Praegu, kui kuulen/loen kedagi sarnaseid mõtteid avaldamas, tean umbes-täpselt, kui palju aega tal lapse tulekuni oma ellu on jäänud. Enamasti ma väga ei eksi. (Ehkki -- milles ma olen väga mitte-kolmelapseemalikult veendunud -- ma ei arva, et kõik naised peaksid sünnitama. Kui ei taha, siis ei pea. Maailmas leidub niigi inimesi, kes seda teevad -- no siinkirjutajagi näiteks -- nii et üleilmse ülerahvastatuse tingimustes ei ole tõesti see iga naise ilmtingimatu kohustus.)

Praegu
Omamoodi armastavad kõik mu lapsed korda. Kõrreke tuleb näiteks heal meelel oma segaminiaetud toast hoopis raamatukogutuppa raamatut lugema või söögituppa joonistama. Lõvipoiss lükkab heal meelel oma prahid voodi alla peitu. Pumpernickel valab põrandale karbi kaerahelbeid, tuleb kutsub mind kättpidi kohale ning ütleb: ai-ai.

Mõnikord ma mõtlen: no ühel hetkel saavad kõik lapsed suureks. No siis nad vast enam ei topi jäätisepaberit diivanivahesse, ei ürita küpsetada ehtsa liivaga kooke minu ehtsas praeahjus, ei mängi harjaga vehkides Power-Ninjasid (ei, mängu vastu pole mul midagi, ainult et seinalamp lõhuti ära). Ma võin jätta oma küünelakipudeli vannituppa, kartmata, et sellega maalitakse triibuliseks radiaator. Ma ei leia pessuminevate (halval juhul kahjuks ka pesusttulevate -- kuigi aastatepikkune kogemus on mu ses suhtes võrdlemisi ettevaatlikuks teinud) pükste taskust hunnikut kommipabereid, legoklotse ning makarone. Minu prügikühvel ei ole liivakastis. Ma võin lugeda aias raamatut, ilma, et mulle vormitäis liiva pähe kallataks (reibaste sõnade näm-näm saatel).

Ma ei tea, millal täpselt võiks õnn saabuda meie õuele. Tegelikult me koristame (eriti mina!) ju ka. Igal õhtul lasen suurematel lastel omad toad korda teha, aga neil tubadel, eriti Kõrrekese omal, on omadus kuidagi iseeenesest segi minna -- isegi kui ta tõepoolest päeva jooksul oma toas justkui polegi eriti olnud.

Aga siiski -- viimasel ajal on märgata ka teatud paranemistendentsi -- võrreldes paari nädala taguse ajaga, kui meil oli veel viis kassi, on praegu, kui kassipojad on leidnud omale omad kodud, jäänud kassikarvu tõesti nii umbes viis korda vähemaks.

Labels: ,

Wednesday, July 2, 2008

Tüdrukust, kes pidi haige jalaga toas lebotama

Meie Kõrrekese haige jalg (http://iibisepesast.blogspot.com/2008/06/meditsiinilised-ksimused.html) annab ennast tunda valitud hetkedel. Noh, vennaga koos mängida saab, aga toakoristamise ajaks hakkab jalg valu tegema. Oleme ikka kenasti külma peale pannud ja sidunud.

Kõrrekesele iseenesest meeldivad sellised omaette-tegevused päris hästi -- ta võib tundide kaupa lugeda (ikka päev ja raamat, nagu mul endalgi omal ajal), pabernukkudega mängida või mingeid muid omi mänge välja mõtelda. Lõvipoiss on sellest mõnevõrra alati häiritud -- tema omaette-olemise vajadus on pisut väiksem ja ühistegevuse oma sellevõrra suurem. Praeguse leborežiimiga oli ta mõned päevad Kõrrekesega solidaarne. Välja eriti ei kippunud. Aga eile tulid naabrite lapselapsed (Lõvipoisi-vanused kaksikud) siia ja Lõvipoiss on nendega mänginud teist päeva.

Kõrreke püsis algul toas. Siis küsis, kas võib teiste lastega juttu rääkima minna. No lubasin. Siis mängiti trepil nukunõudega. Ei näinud põhjust keelata. Küll aga keelasin karmilt jooksmise, jalgrattaga sõitmise ja puude otsa ronimise. No nõnda -- õhtul läksin oma lapsi tuppa ja duši alla kamandama -- ja nägin Kõrrekest, kes sõidab tõukerattaga.
.
Mul läks meelest, ütles ta esmalt.

Ning siis, järgi mõeldes ja minu peale pahasena: Aga sa ju ei keelanud tõukerattaga sõitmist.

Tjahh, ei keelanud. Ei keelanud ka keksu mängida, rulluiskudega sõita ega kolmikhüpet.

Tuesday, July 1, 2008

Suvisuvisuvi

*Suvehommik lahtisel turul -- üks mu lõhnalemmikuid. Värsked puuviljad, värsked hapukurgid ja kartul (no need mugulad, tõsi küll, ei lõhna), lilled. Turutädi, kes pistab rattasadulas istuvale Pumpernicklile pihku väikese tomati -- ja kui ma näen tegu, milles on selline hea tahe, pole minust riiakalt küsijat: kas tomat on pestud. Hea tahe kaalub maailmas nii mõnegi asja üles.


*Tahtmine teha mõnda lapsepõlvetoitu -- nii sõime lõunaks böfstogonovi kartulipudru ja värske hapukurgiga. Selline nostalgiahetk. No ma ju muidugi tean, et igasugused jahuga kastmed pole koššer ega tervislik, aga nii hea oli. Lastele kah meeldis, ning nemad ju moodustavadki mu kulinaarsete etteastete igapäevase publikumi.

*Koristamine Pumpernickli une- ja enda kallist vabast ajast ja selle käigus nahkdiivanisse topitud jäätise- ning kommipaberite ja kõvakskuivanud nätsu avastamine. Jutuajamine lastega, kes enam kunagi nii ei tee.


*Autokooli sõidueksam, millest kujunes paraku vigade kaardistamine -- see ei kõla muidugi kahjuks nii hästi kui sooritas eksami. Aga eks mul ole ehk mõni muu tugev külg.

*Kuni mina olin eksamil ning Pumpernickel Mamma juures hoida, viisid sugulased ära kass Siisi viimase pojukese. No mis pojuke ta muidugi enam, kaks kuud ja kaks päeva vana. Armas oli ta muidugi küll, kui end su sülle magama keris ja mõnuga nurru lõi või söögi ajal lustlikult varbaid käis närimas.

*Ja õhtu -- lastele unejutud loetud -- Õnneseen Muki ja Sööärasöö vastavalt siis nooremale ja vanemale vanuseastmele -- mudilased magama pandud -- Lõvipoiss veel enne seda jalgu pesema saadetud. Ja iseendale -- kohv ja tume šokolaad -- Mezzos mängitakse parasjagu Beethoveni klaverisonaate. Klahviklõbin. Kell tiksub. Minu suve, minu aega.

Labels: